Setomaa esindus väisas soome-ugri kultuuripealinna

Seto leelo ja tants võeti soojalt vastu. FOTO: Aleksander Sven Esse Foto: Aleksander Sven Esse

Setomaa rahvatantsurühm Hõbehall osales muusika- ja folkloorifestivalil soome-ugri kultuuripealinnas Šorunza külas. Šorunza küla asub Marimaa ja Tatarimaa piiril. Külas on tegutsev kool, rahvamaja, raamatukogu ja muuseum. Muuseumis leidsime üles soome-ugri kultuuripealinna sümbol-linnu Tsirgukese, mis järgmisel aastal lendab Misini külla Baškortostani.

Tänu tantsurühma heale sõbrale, Põlva seto seltsi juhatuse esimehele Raivo Ristimäele saime kutse osaleda festivalil eesmärgiga arendada soome-ugri rahvaste vahelist koostööd ja tutvustada seto pärimuskultuuri. Šorunža külas oli sellel aastal toimunud juba kaheksas festival, seekord oli festivali programm suunatud noortele, tutvustamaks Marimaa kombeid, muusikat, loodust ja kultuuri.

Kahe päeva jooksul saadi MTÜ Hõbehall esindaja Aleksander Sven Esse sõnul osa Šorunža küla elust ja kommetest. «Marid on ääretult lahked ja sõbralikud, nad on säilitanud oma keele ja kombed. Saabusime suve ühe tähtsamal päeval, kui keskpäeval toimus Šorunža hiiemäel mari keeles maausu riitus. Hiiemäel oli viis erinevat jumalust, viis eraldi puud, mille okstel lehvisid erinevatel aegadel toodud sallid-rätid. Igaüks nendest kätkes endas palvet, millle täitumist teab ainult palve esitaja. Nende pühade puude juures podisesid lõkketulel katlad hommikul ohverdatud looma lihaga.»

Iga seitsme aasta järel toimub mäel eriti suur ohverdus, kus ohverdatakse hobune. See aasta oli seitsmes ja katlas kees hobuse liha. Rahvariietes noored ja vanad kogunevad hiiemäele, kaasas rätt ja korv kodus valmistatud pliinide, leiva ja kaljaga.

«Kui individuaalsed palved preestrite poolt loetud ja rätid üle antud algas ühine palvetamine, mis lõppes kateldes ohverdatud looma lihaga keedetud pudru söömisega. Pudru kõrvale jagati üksteisele kaasa toodud pliine, leiba ja kalja. Kohaliku poolt pakutud toidu ja joogi pidi vastu võtma ja ära sööma, keelduda sellest ei tohtinud, see oleks olnud pakkuja solvamine. Uskumatu oli see et, selline maausulise riitus hiiemäel on säilinud teda hoiti alles ja see toimis ka nõukogude ajal, seda muidugi salajas,» kirejeldas Esse.

Mets, puud ja loodus on tema sõnul maridele pühad asjad. «Uhkusega näitab Rosa, kellega tutvusime hiemäel, meie rühma liikmetele oma perepuud, mitmeharulist pärna. Nii neil siin traditsioon, et igal perekonnal on oma perepuu, mida käidi ikka pereliikmete poolt uhkusega vaatamas ja puult energiat saamas.»

«Täna on see ilus traditsioon kahjuks unustuse hõlma vajunud,» nentis Esse. «Meil on mida hõimurahvalt õppida, see on suhtumine loodusesse, metsa ja pühadesse hiie paikadesse. Maridel on need pühad kohad, meil kahjuks paljud hiiekohad unustusse vajunud ja kuuleme nendest alles siis, kui järel on vaid kännud.»

Peredes elamine viis Hõbehalli liikmed kokku lihtsate ja soojade inimestega. «Tuntakse end kui vanade sõprade keskel, võetakse välja lõõtspill ning laul ja tants läheb lahti. Räägime Eesti tänasest elust olust. Lihtne on leida ühiseid jututeemasid. Mari ja eesti keeles on palju sarnaseid sõnu, nii näiteks on puu mari keeles pu, tuli tul ja lumi lum,» rääkis Esse.

Külas tegeldakse põhiliselt põllumajandusega, taluaedades kasvab köögivili ja kartul. Säilinud on ehe külaelu, veidi lagunenud teede ja teeääres paterdavate hanedega ja partidega. Küla oli eriti uhke kultuuripealinna projektile, mille käigus said nad ära asfalteerida umbes 600 meetrit küla peatänavat.

Seto leelo ja tants meeldis Esse sõnul kohalikele väga, aktiivselt osaleti Seto leelo ja tantsu õpitoas. Festivali lõppürituse kontserdil esitasid Hõbehalli tantsijad pillimehe saatel seto tantse ning laulsid seto leelot. «Koju tagasi tulime uute kultuurikontaktidega ning kutsega osaleda järgmisel aastal Baškortostanis kultuuripealinnas Miškino külas toimuval festivaliüritusel.

Reisi toetasid teiste seas Eesti Kultuurkapital j arahvakultuuri keskus.