:format(webp)/nginx/o/2024/01/31/15861401t1h9323.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/10/20/12673153t1hc77a.jpg)
Kirikumäelt jääb umbes kaheksa kilomeetrit kurvilist, künklikul maastikul kulgevat kruusateed, mille lõpus autost väljudes mõistad, et survepesur peab kuuluma maaelu stardipaketti.
Survepesur stardipaketis (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kirikumäe on küla Võrumaal, millest läbi looklev Vana-Vastseliina – Käänu tee viib Võru ja Vastseliina poolt tulijad Lõuna-Eesti ühte tuntumasse ettevõttesse – Nopri talumeiereisse. Seal käib avatud talude päevadel tuhandeid. inimesi. Iga päev sõidavad seal Nopri meierei kaubaautod, varustajad, asjaajajad. Ja muidugi selle kandi elanikud.
Ikka mööda kohati treppis kruusateed. Kuivaga tolmab, vihmaga pritsib kruusapori. Visatakse nalja, et kui Nopri kaubik asfaldile jõuab, on veetava kohupiimakreemi peale lisatavad šokolaaditükid topsiku põhja raputatud.
Poliitikud teevad suuri sõnu. Maaelu on vaja toetada ja arendada. Luua tingimusi, et kõik Tallinnasse ei tormaks, sest kuhu nad seal ikka kõik panna. Ometi pole kahe kümnendi jooksul, mil peremees Tiit Niilo Kärinä külas Nopri talu pidanud, leidunud raha ega tahtmist, et need kaheksa kilomeetrit asfaldi alla saada. Isegi mitte siis, kui vana Niilo sajandi alguses riigikogus seadusi tegi. On ju tegelikult tunnustus, et parlamendikarjääri eredaim tulemus polnudki asfalteeritud kodutee.
Ent Nopri farmini viiv kruusatee on vaid üks näide. Noprit tuntakse ning ma ei imestaks, kui riigieelarve katuseraharalli käigus leiab mõni partei ka vajalikud summad, et need kilomeetrid tolmu- ja porivabaks ehitada. Oleks, mida avada! Maaelu saaks päästetud!?
Maaelu praktikud teavad, et parem džiip kodus kui lubadus Toompeal.
Ei ta saaks. Tegelikult on Võru-, Põlva- ja Valgamaal tosinaid teelõike, mille lõpus ägab ettevõtja porise või kevadisel ajal isegi läbimatu tee pärast. Või on seal pere, kes ei saa suviti väljas pesu kuivatada, sest see kattuks tolmuga. Või tühi talu, kus võiks keegi isegi elada, kui sinna pääseks aasta ringi sõiduautoga ligi.
Maaeluminister Mart Järvikut tuntakse Pätsu-aegse maaelu idealiseerijana. Sealsamas Nopri talus andis ta hiljuti kõnet pidades lootust, et kui suurte maanteede neljarealiseks ehitamisel võetakse kasutusele erakapital, nagu EKRE plaanib, jagub riigil tulevikus raha ka väikeste teejuppide asfalteerimiseks.
See, nagu ütles Joosep Toots «Suves», oli teooria. Sest poliitikule kohaselt lisas Järvik ka kohe, et ei saa mingeid lubadusi anda. See, head sõbrad, on, Lutsu lainel jätkates, praktika. Ja praktikud teavad, et parem džiip kodus kui lubadus Toompeal.