Veriora Tsunft ulatas töötutele abikäe

  • "Käelise oskuse ja loovuse arendamine, mida tsunftis püüame teha, ei jäta tegelikult kedagi nälga, kui on tahtmist."

Signe Strohm peab ennast loovaks ettevõtjaks. «Käelise oskuse ja loovuse arendamine, mida tsunftis püüame teha, ei jäta tegelikult kedagi nälga, kui on tahtmist,» kinnitab ta.

FOTO: Mati Määrits

Käsitööühinguna alustanud MTÜ Veriora Tsunft on seitsme aastaga muutunud sotsiaalseks ettevõtteks, harjutades töötud ja vähenenud töövõimega inimesed aktiivset eluhoiakut kujundama.

Aprillis avati Räpina vallas Verioramõisa külas Kikkaharjal käsitööait, kus valmistatakse kartongist käsitöökarpe ning korraldatakse õpitubasid. Läinud nädalal võttis tsunfti eestvedaja Signe Strohm Varbuse muusikamõisas vastu tunnustuse – Põlvamaa aasta õpiteo tiitli.

Miks on teie ühingu patroon poeet Aapo Ilves?

Kikkaharja talus toimetas Aapo Ilvese vanaema metsavahi prouana. Ostsin endise metsavahikordoni memme tütrelt ning siis saingi teada, kellega see koht on veel seotud. Mitmekülgne loomeinimene Ilves sobis ideaalselt patrooniks, kes samuti nagu tsunft väärtustab kõike kohalikku.

Te ei ole ju põline põlvamaalane?

Maale elama tulime 2012. aastal. Kikkaharja talukoha olime soetanud poolteist aastat varem. Elasime Tartus ja käisime siin hoolega suvel ja nädalavahetustel. Ülikoolis õppisin saksa filoloogiat, mis võimaldas põhitöö kõrvalt tõlketöid teha. Panin sinna juurde ka kaks oma hobi: õmblemine ja maalimine. Pedagoogi ametit pidasin kuigipalju õpingute ajal Mehikoormas, mille lähedalt Meeksist pärinevad mu ühed vanavanemad.

Kellelt õppisite käsitööoskusi?

Õppinud olen vanaemade ja tädide kõrvalt. Kõige rohkem on mu isiksust mõjutanud vanaisa, kes lubas meile kõiki oma tööriistu juba päris väiksena. Ta oskas innustada. Tema märkamine viis mind laste kunstikooli, mis jäi küll viimasel aastal pooleli, aga hiljem jõudsin kunsti juurde tagasi.

Kust said alguse õpitoad?

MTÜ Veriora Tsunft asutasime koos ühe produktiivse käsitöötegijaga, sel aastal manalateele läinud Siiri Hammeriga.

Pakkusin Veriora noortekeskusele õpitubade tegemist ning juba samal sügisel saime paarkümmend liiget kokku. Kogukonna noortele jagame oma oskusi ja teadmisi kolmandat hooaega järjest. Õpitoad täiskasvanutele toimuvad tellimisel kas aidas või tellija juures.

Kuidas õnnestus tegevuseta mehed kokku saada?

Pöördusin valla sotsiaaltöötajate poole. Mõte sai alguse ühest parimas tööeas mehest, kes alatasa Veriora poe juures raha kerjas. Esimesele kokkusaamisele tuli neli meest. Püüdsime nendega vanale mööblile uue elu sisse puhuda ning esimesed mööblitükid saime kohalikust jäätmejaamast. Toimetasime vallamaja päevakeskuse ruumides.

Kogukonna noortele jagame oma oskusi ja teadmisi kolmandat hooaega järjest. Täiskasvanutele õpitoad toimuvad tellimisel kas aidas või tellija juures.

Algul tõime igaüks oma kodust tööriistad, kuni soetasime Leader-meetme kaudu esimesed käsitööriistad ja -masinad. Tegevuste läbiviimiseks saime ruumid raskustega ja jätkutegevusteks meil enam neid polnud. Hädast aitas välja tollane naabervald Räpina. Aastaid toimetasime muusikakooli vanas hoones, kuni küttesüsteem streikima hakkas ja väljakolimine vältimatuks muutus. Praegu meil puutööga tegelemiseks ruume pole, kuid liigume selles suunas.

Kuidas sündis käsitööait?

Vanas viltuvajunud aidas olid esimesed talgulised mu klassiõed ja -vennad, kes aida tühjaks aitasid teha. Ühel koolitusel tekkis mõte korraldada ökofestivali käigus vana palkhoone lahtivõtmise õpituba. Ööbiksaare Palkmajad OÜ eestvedamisel see toimuski, nagu ka järgnenud talgupäevad. Õpituppa tuli huvilisi üle Eesti kümne ringis.

Nende meeste õpihimu oli suurem ja nii nad tulid appi ka aida kokkupanekul ning sindelkatuse paigaldamisel. Neli aastat seisis ait põranda, lae ja kelpadeta. Eesti külaliikumise Kodukant rahastus aitas lõpuks ammuse unistuse teoks teha.

Missuguseid koolitusi olete korraldanud?

Aidas on käinud külas mitu käsitööga seotud vabaühendust, kes omandasid triibutehnikas heegeldamise töövõtteid ja jätsid maha lapikese põrandakatteks. Veel on tegutsenud siidsalli värvimise õpitoad, suvel aga tutvustas Diana Tuulik tervislike tekstiilide valmistamist.

Kuidas sai alguse pakendiäri?

2014. aastal kutsuti meid Räpinasse lastekaitsepäevale pakendeid valmistama. Ainult materjal oli meil nadi: tapeet ja jõupaber. Siis tekkiski mõte, et kartong on ju ideaalne materjal väikeste pakendite tegemiseks.

Esimeste pakendiklientideni jõudsime juhuslikult. Kuigi Räpina loomemajas pakendite õpituba pakkudes huvilisi ei leidunud, kuulutust märgati. Nii said esimesed pakendid Vääna-Jõesuus asuva kohviku kondiitritooted ja Tartumaal tegutseva ehtesepa hõbeehted.

Siis kuulutas sotsiaalsete ettevõtete võrgustik välja arenguprogrammi mingi toote või teenuse edasiarendamiseks, milleks meie puhul saidki pakendid. Loogiline jätk oli kodanikuühiskonna sihtkapitali arenguhüppe programm, mille kaudu muretsesime töövahendid. Pärast programmi õnnestus meil leida ainukese kliendina Vihula Manor Lifestyle OÜ, kes on oma käsitöötrühvlitele tellinud meilt karpe juba kolm-neli hooaega. Populaarne on ka Haapsalu salli karp – kliente on juba paarikümne ringis üle Eesti.

Millest sai alguse töösuhe Räpina paberivabrikuga?

Eelmise aasta mais võtsime allhanke korras vastu tööharjutuse teenuse Verioral, mis kestis ligi kaks kuud. Käisime paljude ettevõtjate juures, sealhulgas Räpina paberivabrikus. Selle juhataja Mihkel Peedimaa on imeline mees, kes ei ütle kunagi «ei». Pärast meie külaskäiku ta helistas ja küsis, kas mul oleks pakkuda mõnd inimest paberivabrikusse tööle. Praeguseks on seal ametis kuus osalise töövõimega inimest. Sellest ajast saigi tsunftist tõsisem tööandja. Tasapisi muutume isemajandavaks ega ole enam niivõrd projektidest sõltuvad.

Tagasi üles