Aigar Pindmaa: tuleb seista nagu pingviin – nokk tuule poole

  • Parem taristu tooks Võrumaale elanikke juurde
  • Liigne metsaraie teeb Võrumaa vaesemaks
  • Paranenud suhted Venemaaga toovad Võrumaale idaturiste

«Ei pääse me maailma raputustest,» tõdeb ettevõtja Aigar Pindmaa. Jätkuks vaid valitud inimestel tarkust sellega toime tulla.

FOTO: Arvo Meeks

See, millisena paistab Võrumaa väljapoole, sõltub meie kõigi igapäevastest tegemistest ja tegemata jätmistest, leiab Kubija hotelli juht Aigar Pindmaa (62). Kui jätkub kainet meelt hoida loodus puutumatuna, oleks see me suurim teene nii endile kui oma lastele.

President Ilves on öelnud, et see, mis tõi meid siia, ei vii meid edasi. Kuhu Võrumaa on nüüdseks välja jõudnud?

Oleme täpselt seal, kus olema peame. Mis on olnud, sellest saame õppida. Keegi pole nii suur prohvet, et võiks öelda, mis juhtub homme, ülehomme või kümne aasta pärast. Üks kõige tähtsamaid asju elus on hoida suunda, lähtudes suurest pildist ja selgest tulevikuvisioonist, juhinduda põhiväärtustest ning minna sihikindlalt oma teed. Eks siis paistab, kuhu välja jõuame. Tööd tuleb teha. Peame seisma nagu pingviinid Antarktikas – ikka nokk tuule poole. Siis on vähemalt näha, mis tuleb.

Oleme suuresti sõltunud sellest, mida on loodusest võtta: mets, põllumaa, loodusturism. Suudavad need kolm sammast meid edasi kanda?

Minu tuttav Fred Jüssi on öelnud, et elus saab rikkust toota ainult maast, veest ja võib-olla ka õhust. Võime tegeleda äpindusega, aga see on maast ammutatud rikkuse ümberjagamine.

Paljud tuttavad, ka Tallinnast, on avaldanud arvamust, et kui maal oleks korralik elektriühendus, internetiühendus, üldse taristu, pole vahet, kus tööd teha. Haanja näitel on näha, et kuhu on rajatud kõvakattega tee, sinna on tekkinud uued talud, korrastatud vanu – inimesed pääsevad sinna juurde.

Enn Kasak ütles «Ööülikooli» saates, et kuigi asume «pärapersses», on see meie suur eelis. Kui Kubija hotelli külastab aastas ligi 25 000 inimest, on siin järelikult midagi müstilist, mis nad ka Soomest, Lätist, Leedust, Venemaalt siia toob. Moskva inimestele on fantastiline kogemus, kui nad lähevad hotellist välja ja näevad elusat loodust, seeni, marju, saavad jalutada puhtas looduses.

Tegelen orienteerumisega ja käisin suvel avastamas Põhja-Lätit. Kui võrdlen sealseid ja meie metsi, siis praegu raiutakse meil metsa liiga palju. Lätis ei ole nii suurt lageraiet ja seal on säilinud metsa ürgsus. Kas peame olema nii ahned, et kõik rahaks teha? Ehk on ka muid väärtusi peale kopika, mille sealt teenime.

Võib-olla oleks pidanud olema rohkem selgroogu ja kindlameelsust suhtlemisel arhitektidega, kes lõid monumendi endale, mitte meie imearmsale kodulinnale.

Võrumaa reklaamib end kui puutumatu loodusega paika, teisalt tunneme uhkust arenenud metsatööstuse üle, mis seda puutumatust õgib. Kui kaua selline olukord saab kesta?

Räägitakse küll, et mets on taastuv loodusvara, aga igat puupõldu ei saa metsaks nimetada. Seosed on metsas tekkinud aastatuhandetega ja kui need hävitame, siis ma ei tea, mis loodusest saab. Supilusikatäies metsamullas on 600 kilomeetrit seeneniidistikku. Kui selle suurte masinatega pahupidi pöörame, millal see taastub? Viimase kümne aastaga on kadunud ligi kolm miljonit linnupaari, minu kodutalust on kadunud räästapääsukesed, kuna pole enam piisavalt toitu.

Kliimateema läheb nüüd paljudele korda, aga kas pole ohtu, et kui püüame kilekotid paberkottidega asendada, tuleb selleks metsi veel rohkem maha võtta, et paberit toota?

Millest saab tekkida majanduskasv? Tarbimise suurenemisest. Peame järjest rohkem kasutama loodusvarasid, et majandus kasvaks. Peame järjest rohkem lagastama. Kui paljud käivad ühe kilekotiga mitu korda poes? Poes järjekorras seistes on näha, et võetakse uus kott, uus kott… Aga poekoti saab disainida ka näiteks vanadest teksadest.

Mida on Võrumaal kliimateemast võita või kaotada?

Kõige suurem võit oleks, kui jätkuks kainet mõistust säilitada see, mis veel on. Olen hüdrotehnika insener, õppinud maid parandama, kuivendama, aga tänapäeval vajatakse neid inimesi parandatud maid tagasi soodeks muutma. Meie kõige suurem võit ja kingitus lastele oleks, kui säiliks, mis meil on.

Millisena paistab Võrumaa väljapoole?

Sellele saaks ehk kõige selgema vastuse neilt, kes vaatavad väljastpoolt. Mõni aeg tagasi oli Otepääl seminar, kus räägiti Võrumaa kuvandist ja brändist. Tõin seal lihtsa näite: kui mu isa saadeti Siberisse, hankis ta esimesel võimalusel habemeajamisvahendid ja hiljem ei nähtud teda kordagi ajamata habemega. Kui ta oli tagasi ja läks kodust välja, siis alati ülikonnas, kaabu ja lipsuga. Maakonna kuvandi loomine algab iseendast. Iga inimene näitab, millised me oleme, kuidas suhtume iseendasse, loodusesse.

Oleme hotellis oma inimestega arutanud, et katsume enda köögis korda hoida. Me ei saa muretseda selle pärast, mis teiste köögis toimub, ei saa minna teiste kööki toimetama ega nõusid pesema. Tahame saavutada sisemise rahu ja pakkuda seda inimestele, kes seda otsivad. Kuna maailmas on nii palju kisa-kära ja mürtsu, tahab hing aeg-ajalt rahu ning tahame neile seda pakkuda.

Võrus on peamine jutuaines uue ilmega Seminari väljak ja mõnele autole saatuslikuks saanud püramiidid. Millise mulje on see jätnud?

Olin vastu, et siia tehakse kivikõrb. Käisin ka linnavalitsuses rääkimas. Kindlasti on paremaid, aga ka halvemaid lahendusi. Olnuks võimalik tekitada rõõmsam ja lillelisem oaas. Päikesevarju otsime ikka puu alt. Võib-olla oleks pidanud olema rohkem selgroogu ja kindlameelsust suhtlemisel arhitektidega, kes lõid monumendi endale, mitte meie imearmsale kodulinnale.

Võru on liiga väike, et kord 12 aasta tagant kaitseväe paraadi võõrustamiseks rajada selline väljak. Olen käinud Tõrva keskväljakul, Põlvas – seal on midagi muud. Miks oli meile tarvis rattaid, kõike seda… Võib-olla olen liiga vanamoeline, aga mulle meeldib rõõmsa hubasuse keskel olla ja elada ning seda rõõmu ka külalistega jagada.

Kas tead, et ühes supilusikatäies metsamullas on 600 kilomeetrit seeneniidistikku?

Võrumaa edenemine on üksjagu sõltunud sellest, millised on suhted Venemaaga. Kuidas asjade seisu praegu hinnata?

Edukamate vene inimestega, kes siin käivad, on suhted väga head. Mõnigi on öelnud, et meie jääme sõpradeks ja selle eest, mis poliitikud kokku keeravad, nad ei saa vastutada. Kui poliitilised mängud meid vähem mõjutaks, saaksid inimesed hästi läbi. Tänu president Kersti Kaljulaiule, kes julges Moskvas käia, julges kohtuda Putiniga, on venelased hakanud tagasi tulema. Nad ütlevad, et «teie president ju käis».

Kas venelane on hea klient?

See, kes tuleb, on hea. Nad tahavad näidata, et ollakse suur rahvas ja riik. Mõni aasta tagasi, kui Lõuna-Eesti rallil võistlesid ka vene sportlased, ööbis meil paar vene võistkonda. Nende tulekuks valisime kellakappi mõned hästi kallid joogid ja sõltumata sellest, kas nad võitsid või keerasid üle katuse, see kapp joodi tühjaks. Neile oli prestiiži küsimus juua kõige kallimat.

Meil on aga vahepeal üles kasvanud põlvkond, kes on elanud Austraalias, aga pole käinud Pihkvas. Oskame me üldse enam venelastega läbi käia?

Muidugi oskame. Vene inimene on lihtne klient. Teinekord isegi lihtsam kui mõni Eestist või läänest tulnu. Eks inimesi on igasuguseid, aga oskame veel nendega suhelda.

Mõni ütleb, et maakera pöörleb järjest kiiremini. Kuhu koos oma Võrumaaga teel oleme?

Eks ikka sinna, kuhu kogu inimkond. Ei pääse me maailma raputustest. Annaks looja mõistust inimestele, keda me endid esindama oleme valinud. Lõpeks ära see poliitiline kemplemine ja partei egiidi all isiklike huvide teostamine. Kui keegi meie hulgast on valitud linnapeaks, vallavanemaks, on talle antud mandaat muuta Võrumaa inimeste elu paremaks, töötada iga päev selle maanurga ja rahva heaks ning toetada kohalikku ausat ettevõtlust, mitte täita parteipoliitilisi eesmärke, mille fookuses ei ole Võrumaa käekäigu parandamine. Inimesed kindlasti märkavad neid, kes tegutsevad lähtuvalt kodukandi heaolust.

Tagasi üles