:format(webp)/nginx/o/2024/01/31/15861401t1h9323.jpg)
Teise maailmasõja järgse Eesti metsavendluse uurimine muutub aina rohkem kobamiseks pimeduses, sest seitsme aastakümne taguseid sündmusi mäletavaid inimesi on jäänud väheks ja nende mälu ei saa alati usaldada, leidis Eesti sõjamuuseumi arheoloog Arnold Unt reedel Võrus toimunud arheoloogiakonverentsil.
VIDEOLUGU: Metsavendluse uurijad valmistuvad pimeduses kobama
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Üks asi on dokumente uurimine ja seda on viimaste aastakümnetega kõvasti tehtud, aga teine asi on töö maastikul,» rääkis Arnold Unt. «Mõned vähesed kordaminekud on ju olemas, aga tunne on küll selline, et see hakkab kohe-kohe pärisajalooks saama ehk siis selliseks asjaks, millest keegi enam midagi oma kogemusest rääkida ei oska ja see, kes midagi mäletas, on selle ära unustanud. Nii et hakkab üha rohkemas pimeduses kobamine.»
Maailmasõjajärgsel Võrumaal oli teadaolevalt metsavendi teiste Eesti maakondadega võrreldes mingil ajaperioodil kõige rohkem. See, mida Võrumaa metsavendade punkrite ja matmiskohtade väljakaevamistelt on leitud, saab alates reedest vaadata Võrumaa muuseumi püsiekspositsioonis avatud metsavendluse sektsioonis.