Kristina Masen: millal võib noor rääkida?

Kristina Masen 

FOTO: Ilona Tint

Noorsootöötaja hinnangul on täiskasvanud loonud nõiaringi, kus me justkui ootame noortelt panust avaliku arvamuse kujundamisse, aga kui mõni noor julgeb midagi öelda, saab ta valusalt vastu näppe. 

Kui ma kuus aastat tagasi vabatahtlikuna oma varba noorsootöömerre pistsin, oli nurin noorte passiivsuse üle vali. Üldiselt pole suurt midagi muutunud ka tänaseks. Ikka kuuleb hädaldamist, et noor ei vali, noor ei tule üritusele, noor ei arva midagi, noor ei taha midagi, ta ei viitsi midagi, ei vaata uudiseid ja mis temast nii küll tulevikus saab. Teeks ta no midagigi, ahastavad täiskasvanud.

Nüüd äkitsi on aga noortel teema, mis neid kirglikult huvitab. Kliimamuutused.

Ausalt, kui sain aru, et see teema pole tähtis pelgalt ühele kitsale noortegrupile, vaid kõnetab väga paljusid, olin siiralt üllatunud. Ja seejärel rõõmus. Tekkis lootus, et ehk on see algus ühele teisele suuremale ühiskondlikule muutusele, mida me väga vajame. Ma ei räägi praegu kliimamuutusest, vaid sellest, et kliimamuutuse teema populaarsus noorte seas loob soodsa pinnase, millega noori tulevikus teistessegi ühiskondlikesse debattidesse tuua.

Mõni nuriseb seepeale, et kogu aeg on ju see võimalus olnud, aga noored ei kipu neid võimalusi ise kasutama. Teoreetiliselt on see ju tõsi, aga praktiliselt on ühele noorele inimesele see meie täiskasvanute arvamise ja otsustamise keskne maailm väga hirmuäratav. Ja meie, täiskasvanud, oleme selle ise põhjustanud.

Jälle tehti noortele selgeks, et nad peaksid enne ikkagi pisut putru sööma ja kasvama, kui oma suu võivad lahti teha.

Kui lüüa lahti ajalehed, on need reeglina kõik täis tähtsate täiskasvanute teemasid ja isegi siis kui teemad puudutavad noori, ei vaevu reeglina keegi ühe keskmise noore käest küsima, mida tema asjast arvab. Jah, noortest räägitakse üldiselt siis, kui keegi on erakordselt tubli ja saavutab midagi erakordset või kui keegi teeb midagi eriti halba. Ja nendelgi juhtudel räägib meedia noortest nagu mingist eraldiseisvast loomaliigist, keda on väga põnev eemalt vaadelda ning nende käitumise ja maailmavaate üle kriitiliselt arutleda.

Vahel harva küsitakse noortelt endilt midagi. Ja kui vastused meile ei meeldi, oleme neis pettunud ning kipume neid avalikult naeruvääristama, kuigi pettunud peaksime olema endas.

Täiskasvanud on loonud nõiaringi, kus me justkui ootame noortelt aktiivsust ja panust avaliku arvamuse kujundamisse. Aga niipea kui mõni noor võtab kokku selle julguse, et midagi öelda, saab ta valusalt vastu näppe. Ja kliimadebatt on selle ehe näide.

Kui Postimehes ilmus septembri lõpupäevadel arvamuslugu laste kliimasõjast, täitusid minu sotsiaalmeediakanalid selle artikli jagamistega ja halvustavate kommentaaridega, kuidas noored on lollid ja silmakirjalikud ning maailmast aru ei saa. Mu väike kale ja küüniline süda kukkus sel momendil saapasäärde.

Jälle tehti noortele selgeks, et nad peaksid enne ikkagi pisut putru sööma ja kasvama, kui oma suu võivad lahti teha. Jälle öeldi, et nad ei tea asjadest midagi. Taas anti neile teada, et ei ole õige tulla ja öelda midagi, olla aktiivne, püüelda paremuse poole.

Ja jälle tekitab see pettumuse noortesse, kes järgmisel hetkel ei soovi enam midagi öelda, kuskil osaleda, sest neid ja nende maailmavaadet on pisendatud. Selle tulemusel pöörduvad nad kuskile mujale. Sinna, kus neid kuulatakse ja kus nende arvamus loeb.

Internet on selliseid kohti täis, eriti nendele noortele, kel võõrkeeled suus. Just seetõttu elavad Eesti noored justkui paralleelses maailmas. Paljud tarbivad interneti vahendusel oluliselt rohkem välismaa uudised ja teavad ehk rohkem USA või Ühendkuningriigi poliitikast ja neis ühiskondades toimuvast kui Eesti omast. Nad leiavad endale internetis pesad, kus on nende mõttekaaslased. Kahjuks on mul ka tõsine hirm, et suuremal osal neist ei saabu täiskasvanuks saades kunagi momenti, kus käib plõks ja neist saavad aktiivsed ja informeeritud Eesti ühiskonna liikmed. Sest miks peaks? Seni ei ole neid ju vajatud. Pigem lähevad nad ja leiavad endale koha selles maailma otsas, kas füüsiliselt või virtuaalselt, kus nad tunnevad, et neil ka koht olemas on.

Me peame siiski õppima tervitama noorte arvamusavaldusi ja aktiivsussädemeid ka siis, kui me nendega ei nõustu või kui need meile naeruväärselt ebaolulised tunduvad.

Siin peitubki loo veider ebakõla ja nõiaring. Nad ju tegelikult on aktiivsed ja oma arvamustega. Nad tahavad muuta maailma ja rääkida kaasa homses. Aga kui nad seda teevad, saavad nad signaali, et nende ideed ja arvamused ei ole avalikes debattides hinnatud ega oodatud.

Loomulikult on vaja igal noorel veel kasvada ja areneda ja «putru süüa», et vaade elule ja maailmale kujuneks asjalikuks ning küpseks. Peab käima koolis ja õppima füüsikat ning arvutusoskust. Peab pisut elama, et näha, kuidas maailm päriselt töötab – nagu me isegi.

Me peame siiski õppima tervitama noorte arvamusavaldusi ja aktiivsussädemeid ka siis, kui me nendega ei nõustu või kui need meile naeruväärselt ebaolulised tunduvad. Kõlab küll skandaalselt, aga mõnikord peame neelama uhkuse alla ja tunnistama, et mõnes asjas on neil õiguski. Neile on vaja, et me neid eemale ei lükkaks ja ausalt öeldes on seda meile, täiskasvanutele, vaja veel rohkemgi.

Tagasi üles