Üksildusest pääsemiseks piisab teinekord sõbra abikäest

Depressiooni puhul tuleb otsida abi. Foto on illustratiivne.

FOTO: Arvo Meeks / Valgamaalane

Jõuludest räägitakse eelkõige kui ajast, mil ollakse koos lähedaste ja väga kallite inimestega. Siiski on meie seas ka neid, kes mingil põhjusel tunnevad end üksildasena ka aasta kõige kaunimal ajal.

Valgamaalasel aitas üksinduse ja üksilduse üle mõtiskleda nõustamis- ja psühhoteraapiakeskuse OÜ Katriito psühholoog Toivo Niiberg, kelle sõnul ei ole üksindus ja üksildus samastatavad. Paraku aetakse mõisteid tihti segi.

«Eks oleme kõik olnud üksinda, tundmata üksildust ja küllap oleme suures rahvahulgas ennast üksildasena tundnud, sest inimesed on meile võõrad ja ükskõiksed,» kirjeldas Niiberg.

Tema kinnitusel tähendab üksiolek, et inimese juures pole hetkel kedagi teist, kuid see ei tee talle haiget. Üksi olevad inimesed elavad sageli täisväärtuslikku seltsielu, peavad ühendust sõprade ja sugulastega ning naudivad üksi veedetud aega. Seda isegi jõuluajal.

Kui üksindus sõltub välistest asjaoludest, siis üksildus on rohkem sisetunne. Üksildased inimesed tunnevad tihti tühjust või tõrjutust. «Üksi olla on hea, üksildus on ebameeldiv,» sõnas psühholoog.

«Inimeste sekka minnes või sõpru külla kutsudes saame üksindusest, üksiolekust lahti, üksildusega peame toimetama teisel moel,» jätkas Niiberg.

Üksildus on elu osa

Niibergi sõnul on üksildus elu osa – kui inimesed loodavad, et teised lahendavad selle probleemi nende eest, tabab neid pettumus.

«Üksildusest saab probleem vaid siis, kui suhtes ei ole piisavalt suhtlemist,» selgitas psühholoog. Ta lisas, et üksildane võib olla ka teiste seas ning see ei pruugi kõrvalseisjatele üldse välja paista – inimene võib olla kõrgel positsioonil, oma tööga hästi hakkama saada ja tunda end ikkagi väga üksildasena.

Niibergi sõnul näib, et üksildusest on üha suuremale hulgale inimestele saanud hirmuäratav kujutlus või raskesti talutav tegelikkus, eriti kardavad üksi jääda vananevad või vanad inimesed. «Puhuti piinlevad nad seetõttu, et ongi juba üksi,» rääkis psühholoog.

Seda hakkab ühiskond aga alles pikkamööda taipama ja esmapilgul tundub see hirm kummaline, sest elame ju ajal, mil kaugused ei ole enam nii kohutavad kui varem.

Igal hetkel saab ühendust võtta

Moodsad side- ja liikumisvahendid võimaldavad ju inimestele ülikiirelt teineteisega ühendust võtta, samas pakuvad raadio ja televisioon igal ajal võimalust osa saada maailma sündmustest, aga ka meelelahutust. «Nii et kui me just ei taha, ei tarvitse me ealeski üksinda olla,» lisas Niiberg.

Tema sõnul vajab mingil määral suhtlust igaüks, kuid see vajadus on inimestes täiesti erinev ja sõltub muu hulgas east ja elukäigust, aga ka hoiakutest. Väljapoole suunatud, ekstravertne inimene vajab suhtlust ja sidemeid, võimalust südant puistata enam kui sissepoole suunatud introvertne inimene, keda liiga arvukad kontaktid segavad ja koormavad.

«Olgu inimene milline tahes – teadlikult üksildaseks muutuda ega sotsiaalsesse isolatsiooni langeda ei soovi keegi,» selgitas psühholoog.

Ta jätkas, et kõige keerulisem on olukord, kui sotsiaalsesse isolatsiooni viib inimese tema enese jonnakus. See sulgeb enese järel uksi, mille hilisem avamine on kordades keerulisem kui pürgimus hoida uksi avatuna kogu aeg.

Üksildus võib olla ka positiivset laadi

Samas võib psühholoogi sõnul üksildus olla ka positiivset laadi ja seda siis, kui eesmärk on enda koha ja elusihi üle mõtiskleda. Miks mitte teha seda ka pühade ajal.

«Igaühes meist on oma privaatne paigake, et mõelda omi mõtteid ja unistada omi unistusi,» selgitas ta. Lähedus teise inimesega ei tähenda selle privaatsuse äravõtmist või ärakaotamist.

Privaatsus laseb inimesel kasvada erinevaks, kordumatuks, hoiab lahustumast teises inimeses, saamaks päris teise sarnaseks. «Järelikult, tõeliselt lähedane suhe lubab partnerile perioodilisi üksiolekuid – üksildust tundmata,» lisas Niiberg.

Samas rääkis ta, et üksindust ja üksildust võib tunda ka kellegagi koos olles ja seda võib nimetada «üksinduseks kahekesi.» «Sellises olukorras on saatja tunne, et eksisteeritakse koos hoopis võõra inimesega, keda nähakse enda kõrval esmakordselt,» selgitas psühholoog.

Ta ütles veel, et ainus vahend sellisest tundest üle saada on rääkimine, kuid sageli murduvad inimesed enne, kui suudavad leida lahenduse ning see võib lõppeda hingehaigusega.

«Inimene pole masin, mis parandatakse ära, asendades purunenud osa teisega. Inimhing on habras ja kordumatu ning tema vaimse tasakaalu taastamisele võib kuluda aastaid.»

Psühholoogi sõnul on võimalik üksildust nii ennetada kui sellest jagu saada. Selleks on vaja sälitada väärtusi, millest sõltub füüsiline ja vaimne heaolu. Üks näide võib olla suhe, mis loob vajalikkusetunde, tõrjudes sellega üksildust.

Vahel aga polegi vaja muud, kui käsi sirutada, et sõbra käest kinni saada, kuid kahjuks kõik seda ei märkagi ning paljud sõbrad ei oska ka pakkuda ning omaette inimesi on endiselt liiga palju, kes üksi kurvastavad ega väljapääsu ei leia.

Tagasi üles