Arved Breidaks: pime linn

Arved Breidaks Foto: Arvo Meeks

Eks see natuke huvitav kogemus oli, kui korraga võeti ära elekter, mobiilside ja natukese aja pärast ka joogivesi. Ja mitte ainult minu perel, vaid ühtäkki oli kogu Võru linn vajunud auku, mille kohal möirgab pahaendeline tuul.

Varakult pimedaks läinud pühapäeva õhtul oli Võru nagu kummituslinn. Hea küll, tänavavalgustus viskab vahepeal vimkasid, aga et kõik postid on pimedad, nagu ka kortermajade aknad, kaubanduskeskused, tanklad, üleüldse kõik, oli küllap paljudele esmakordne kogemus.

Tormiga ikka juhtub, et õhku tõuseb katuseid ja sünnib muud kahju, kuid nende mõju jääb ennekõike kellegi isiklikuks hädaks. Sedapuhku sai selgeks, et mõni katus võib olla hoopis tähtsam kui teine. Kui Võru alajaama hoonel katus pealt tuleb ja kaablitesse maandub, on süsteem mõneks ajaks põlvili.

Ainsad valgusoaasid selles pimendatud linnas olid politsei- ja päästemaja, Kuperjanovi pataljon ning Lõuna-Eesti haiglas. Raviasutuses möiranud generaator hoidis seal seadmed töös ja lambid heledad, kuigi neilgi oli probleem andmesidega. Ühed tuttavad sõitsid telefone laadima Põlvasse, mina sõitsin linnast välja, et leida pildimaterjali edastamiseks üles Telia 4G võrk, mis Võrus oli täielikult maas. «Ainult hädaabikõned» – teatas kiri telefonil.

Elektrivõrk on riigi veresooned, mis lihtsalt peavad toimima.

Paarkümmend minutit enne südaööd lülitati Võru taas Eestisse tagasi ja kui seinalamp õnnistavat valgust andis, näiski see kõik pigem 7–8-tunnise tsiviilkaitseõppusena. Ent mis saanuks, kui kogu linn jäänuks ka esmaspäeval elektrita? See tähendab, et kaupluste uksed jäänuks kinni ning kuna kraanist vett ikka ei tule, hakanuks kodanikud rahutuks muutuma. Teame küll, kuidas käib veeavarii järel kortermaja joogiveega varustamine, aga kuidas varustada veega tervet linna, kui torud on kuival? Kuidas toita inimesi, kelle pliidid ei tööta, kellel pole sularaha ja kaardimaksed ei tööta? Millal on mõistlik evakueeruda?

Hea küll, nii hulluks asi ei läinud ja rahuajal saadaksegi taoliste õnnetustega, kus nii-öelda pealüliti ära põleb, hakkama tundide, mitte päevadega. Maal, tõsi küll, kulub elektri tagasitoomiseks aega kaks-kolm päeva või rohkemgi, ent maal, julgen arvata, tullakse selliste olukordadega paremini toime, sest abi vajavaid inimesi on lihtsalt vähem.

Arvestades, et elutähtsad teenused ja turvalisus olid sel õhtul Võrus tagatud, võib pühapäeva pimedad tunnid lugeda õppetunniks, mis tuletab taas meelde, kui suures sõltuvuses me elektrist oleme. Elektrivõrk on riigi veresooned, mis lihtsalt peavad toimima, sest vastasel juhul lõppeb see riik sellisena, nagu me seda tunneme.