Põlva Serviti joonemängija: mäng on etem kui treening

Põlva Serviti joonemängija Ülljo Pihus viskel 23:23 viigiga lõppenud Balti liiga kohtumises Zaporožje ZTR-i vastu.

FOTO: Helin Potter

Eesti meistermeeskond Põlva Servitil on käsil pisut kummaline periood – juba kuu aega pole peetud ühtki ametlikku kohtumist. Meistriliigas mängiti viimati 2. oktoobril, karikavõistlustel pole veel alustatud ning Balti liigaski ollakse sel nädalal mänguvaba. Mängunäljast ja hetkeseisust räägib Serviti joonemängija Ülljo Pihus.

«Mängunälg kui selline on täiesti reaalselt olemas. Hetkel, kui kuu aega praktiliselt ainult treeninud oleme, siis ikka ootan väga, et saaks võistlusolukorras platsile. Mängud toovad adrenaliini ja võimaluse ennast proovile panna ning treeningutel õpitu omakorda ellu viia. Mäng on igal juhul etem kui treening,» lausus Pihus.

Servitil on tänavuse hooajaga kirjas kaheksa kohtumist, millest pooled kaotatud. Eurosarjas pudeneti Sloveenia klubi Ribnica RD Riko vastu, Balti liigas on tabelis üks punkt ning meistriliigas ollakse liidrid, kuid siingi kaotati septembris HC Tallinnale. Järgmisel nädalal seisab ees tõsisem katsumus, sest kolmapäeval kohtutakse liigamängus SK Tapaga ja päev hiljem sõidetakse karikasarjas külla Viljandi HC-le.

«Serviti tänavused tulemused võinuks muidugi natuke paremad olla, aga midagi lahti ka pole. Näiteks Balti liigas tegime ju väga head partiid tugevate vastastega ning eurosarjaski kaotasime kodus vaid väravaga. Septembrikuist Tallinna-mängu parem ei meenutaks, see oli tõesti kohutav ja hooaja alguse kõige kehvem esitus,» tunnistas 21-aastane Pihus.

«Paremaks saab alati minna ja kohe hakkavad karikamängud, kus meie eesmärgiks on kindlasti trofee tagasi Põlvasse tuua. Ega Servitil saagi olla muid eesmärke kui meistrikuld ja karikavõit," põrutas mullu kolmandat korda meistriks kroonitud ja kullavõitu 56 väravaga panustanud joonemängija.

«Joonel on meil sel hooajal ehk suurimad muudatused toimunud. Hendrik Varul lahkus välismaale, Indrek Neeme on hetkel eemal ning lisandus Läti koondislane Arturs Meikšans. Minule on muutustega lisandunud ohtralt mänguaega ning see sobib hästi. Avastasin ammu, et suurema vastutuskoorma all mängin paremini,» hindas endine noortekoondislane.

Tartust ei kasva just tihti tipptasemel käsipallureid, aga just seal alustas oma mängijateed Pihus. «10-aastaselt läksin sõbra kutsel trenni ning pärast Taavi Toomi juhendasid mind veel Katrin Karuauk ja Priit Allikivi, kuniks Kalmer Musting neli aastat tagasi Põlvasse kutsus,» kirjeldas Miina Härma Gümnaasiumi lõpetanud ja esimest aastat Lennuakadeemias tudeeriv Pihus.

«Noortekoondistes olin veel vasaksisemine, kuid Põlvas hakkasin ümber õppima joonemängijaks. Eks noorteklassis sai kõiki positsioone proovitud, nii et päris võõras see polnud. Füüsiliselt on joonel kindlasti raskem kui tagaliinis ning eriti mängulugemise osas oli palju vaja õppida. Ja on endiselt – aga mida aeg edasi, seda enam arenen,» arvas Pihus.

«Kaitsetööd pole ma kunagi peljanud, aga nüüd kui Indrek Neeme eemal, siis tuleb sealgi rohkem rabada. Eelmisel nädalal mängisime Peterburi Neva vastu sõprusmängu ja kui varasemalt olen nende liikuvate ja osavate mängijatega raskustes olnud, siis nüüd tuli juba päris hästi välja,» lisas mees, kes Serviti peatreener Mustingu sõnul on väga kõva võitleja.

Tagasi üles