Urmas Ott: torm näitas kätte Lõuna-Eesti elu kitsaskohad
Võrumaalasest pereisa tõdeb, et riik ei ole valmis rahvast kriisipäevadel piisavalt aitama. Ta loodab, et juhtunut analüüsitakse tõsiselt ning ministrid hakkavad pseudoküsimuste asemel tegelema oluliste teemadega.
Pühapäeval, 27. oktoobril oli ilm sombune ja sadas õrnalt vihma. Ilmast hoolimata toimetasid maainimesed õues, sest põllu- ja aiatööd vajasid lõpetamist. Ühtäkki ilmus kuskilt suure raginaga hirmus tuul, mis tahtis kõik oma teelt ära puhuda.
Tuppa sooja ahju juurde jõudes tuli tõdeda, et tuul oligi kõik ära puhunud. Ei olnud elektrit ega vett. Kas pühapäevased hittsaated jäävad nägemata? Hiljem selgus, et televiisor jäi pildituks rohkem kui 12 tunniks. Mõne tunni möödudes avastasime, et tuul oli ka Telia mobiilside ära puhunud. Kas murdis masti maha ja see polegi varustatud generaatoritega?
Paanikaks põhjust ei ole, elame maal. Kuigi mööda ühistrassi meieni vesi ei jõua, on meil kaev. Söögiga ei ole ka muret. Oleme päästeameti soovitusi järginud ja meil on mitme päeva, isegi nädala söök olemas. Küünaldest ka puudust ei tule. Tuba külmaks ei jää, sest kuuris on puid.
Telia andis sõnumiga teada, et oleme Venemaa partneroperaatori levis. Tere tulemast Venemaale! Vot kui võimas on tuul, et puhus meid koos majapidamisega Vastseliina külje alt Venemaale. Tele2-l oli aga levi olemas. Aeg möödus ja arusaam, et elekter niipea tagasi ei tule, aina süvenes.
Vot kui võimas on tuul, et puhus meid koos majapidamisega Vastseliina külje alt Venemaale.
Esmaspäev, 28. oktoober aga ei olnud tavaline. Nädal algas teistmoodi. Pole vist pidanud kunagi ühelgi esmaspäeva hommikul nii palju mõtlema. Kuidagi nii palju oli küsimusi. Elektrit ei ole: see tähendab, et ükski asutus ei tööta. Kas lapsi on mõtet kooli saata ja endal tööle minna? Kas alevikus ja linnas on elekter tagasi? Tahaks kellelegi helistada ja küsida. Aga ei saa helistada, sest ei Telial ega Tele2-l pole levi. Samuti puudub internetiühendus.
Õnneks on leiutatud raadio, mida sel korral tuul ära ei puhunud. Tänu raadiole saime teada, et Võrus on elekter tagasi ning elu taastub selles väikeses Kagu-Eesti linnas. Mõnigi küsimus sai vastuse.
Nüüd, lugenud artikleid, kuulanud raadiosaateid ning analüüsinud kogu sündmust, peab tõdema tõsiasja, et riik ei ole kriisideks valmis. Kodanikke on riik mingil määral hakanud kriisideks ette valmistama. Riik ise aga pole kriisiks valmis.
Eesti Vabariik on olnud 30 aastat taas iseseisev ja vaba riik. Aga alles 2020. aasta lõpuks jõuame selleni, et meie riigis oleks 24 autonoomset tanklat, mis kriisiolukorras ka töötaks. Jõuame alles praegu teadmiseni, et meil pole andmeside tagamiseks kokkuleppeid.
Mobiilside on Eestis elutähtis teenus. Samas aga ei ole seadustega ette nähtud mobiilside tagamiseks miinimumnõudeid. Muret tekitab ka teadmine, et kodanikke ei suudetud tormi eest hoiatada. Meil on ju palju kanaleid inimeste hoiatamiseks. Tundub, et ka ilmateenistuse jaoks lõppeb Eesti peale Tartut ära. Kurb. Turvatunnet ei tõsta ka teadmine, et 72 riiklikust komandost on ainult 30 varustatud elektrigeneraatoritega. Vabatahtlikest komandodest on aga vaid üksikud varustatud elektrigeneraatoritega.
Arstiabigi on kriisiajal küsitav. Elektrikatkestuse ajal Võru serval asuvas Kõuna-Eesti haiglas toimunu ajas lausa nutma. Seekord õnneks ei olnud vaja kodanikke varustada joogiveega. Samas jääb õhku küsimus: kuidas sellega hakkame saame? Ja millised on riigil toiduvarud, veevarud, kütusevarud, meditsiinilised varud?
Kodanikke on riik mingil määral hakanud kriisideks ette valmistama. Riik ise aga pole kriisiks valmis.
Oleme keskendunud ühele ohule. Ohule, mis kummitab meid pidevalt idast. Kuid oleme ära unustanud loodusjõud.
Riigikaitse koha pealt oleme teinud head tööd. Oleme NATO liikmesriik ning tublid partnerid liitlastele maailma kriisipiirkondades. Samas näitas torm, kui vähe on vaja, et meie riik oleks rivist väljas ja haavatav. Ei ole vaja tanke, hävitajaid. Piisab, kui võtta ära elekter ja teha kõik selleks, et see kiiresti tagasi ei tuleks.
Ma väga loodan, et selliseid juhtumeid tõsiselt analüüsitakse. Väga tähtis on mõista ulatusliku riigikaitse olulisust, kus igal kodanikul on täita oma roll. Riigikaitse toimimine peab olema tagatud riigi julgeolekustrateegiat toetava seadusandlusega. Tahaks lõpuks näha, et ministrid tegeleksid pseudoküsimuste asemel oluliste teemadega. Moto «Omakasu eest väljas surmani!» võiks asenduda moto ja mõtteviisiga «Eesti eest surmani!».