Metsavana silus ise jäljed

  • Hiigellehtrit poleks tõesti tahtnud järgmised aastakümned majast välja astudes esimesena näha.

Pilt enne ja pärast otsustavat lõiget

FOTO: Mati Määrits

Hiljutine torm võttis Põlva vallas asuva Valgemetsa põhjalikult ette.

Tuule ohvriks langesid seekord valdavalt just kõige vanemad ja väärikamad puud. Üks nendest oli kohe meie maja kõrval sirgunud põliskuusk, mida mina kutsusin Metsavanaks. Ei taha mõeldagi sellele, kui ta oleks maja peale kukkunud, aga õnneks oli tuul vastassuunast.

Aga inimene pole kunagi rahul. Kui kaost järgmisel hommikul üle vaatasin, jäi silma hiigellehter rõduukse vastas. Seda poleks tahtnud järgmised aastakümned aknast vaadates või majast välja astudes esimesena näha.

Mootorsaag kätte ja tegudele. Paraku jäi saeplaat puust jagusaamiseks liiga lühikeseks.

Turgatas pähe, et kuuris peaks leiduma kahemehesaag. Kutsusin kalli kaasa appi ja hakkasime esiisade kombel pihta. Saag oli küll nüri, kuid vanaema juures lapsepõlves omandatud töövõtted olid ikka veel käe sees. Vaid mõne tõmbe jõudsimegi teha, kui tüvi prantsatas jalge ette maha, juureosa hiiglasliku mullapalliga aga langes täpselt varasemasse asukohta.

Aitäh, Metsavana, et pererahvast sel moel hoolisid! 

Tagasi üles