Sven Jablonski: torm tõi esile ebavõrdsuse

Sven Jablonski Foto: Erakogu

«Ütle, kus sa elad, ja ma ütlen, kui palju sinu julgeolek riigile korda läheb,» nendib kriisijuhtimise ekspert ja juhib tähelepanu seadustele, mis ei kohtle kõiki eestimaalasi sugugi võrdselt.

Äsjane torm on andnud eri osapooltele võimalusi oma mõtteid avaldada. Ettevõtted süüdistavad riiki ja omavalitsust, riigiesindajad tahavad omakorda firmade ja omavalitsuste suuremat toimepidevust. Kahtlemata on siin kõiges omajagu tõtt, kuid suures virvarris on peaaegu tähelepanuta jäänud kohalik elanik.

Riigikontrolör Janar Holmi artikkel kolm päeva pärast tormi oli esimene, kus jutt tormi ja elektrikatkestuse õppetundide teemal keskendus lisaks riigi julgeolekule ka elanikele. Riik poleks elaniketa võimalikki. Kelle heaks seda riiki siis kaitseme?

Elektrikatkestus on kõikide kriiside ema. Kui pole elektrit, pole andmesidet, mobiilsidet, vett, kanalisatsiooni, poes ei saa maksta, kütust ei saa, sularaha ei saa, ja mis kõige hullem: kaob toasoe. Kortermaja elanikel sisuliselt puudub võimalus elektrikatkestuse korral võtta kasutusele muud lahendused, sest lahtise tule tegemine kinnises ruumis on kõige kiirem viis tappa end ja oma perekonda.

Seega on üsna loogiline, et meie laiuskraadidel on kaugküte ehk rahvakeeli toasoe elutähtis teenus. Selleta ei ole võimalik kodus püsida, nagu soovitavad ka riiklikud käitumisjuhised raskete ilmastikutingimuste korral. Aga siinkohal ei kohelda elanikke võrdselt: ainult 15 omavalitsuses on kaugküte elutähtis teenus, ülejäänutes ei ole.

Ka vesi ja kanalisatsioon on 15 omavalitsuses elutähtis, ülejäänutes ei ole. Tekkinud on olukord, kus inimene Võrus on riigi silmis justkui olulisem kui inimene, kes elab näiteks Jõgeva linnas. Seda seetõttu, et Võru elanike vesi ja toasoe on elutähtsad teenused, aga Jõgeva elanike vesi ja toasoe on pelgalt üldhuviteenused.

Mida tähendab elutähtis teenus elanikele? Omavalitsusel on vastavalt hädaolukorra seadusele kohustus korraldada kolme elutähtsa teenuse toimivust: kohaliku tee sõidetavus, vesi ja kanalisatsioon ning kaugküte. Samas kehtib see ainult nende linnade-valdade kohta, kus rohkem kui 10 000 elanikku. Väiksemal omavalitsusel ei saa seaduse silmis olla ühtegi elutähtsat teenust.

Alla 10 000 elanikuga omavalitsusel ei saa seaduse silmis olla ühtegi elutähtsat teenust.

Asja ajab veel keerulisemaks, et isegi mõnes üle 10 000 elanikuga omavalitsuses võib juhtuda, et nende vesi ja toasoe pole elutähtsad, kuna seadus lähtub teenuse pakkujast.

Väga lihtsalt öeldes: kui vee-ettevõttega ei ole liitunud rohkem kui 10 000 elanikku või kui soojusfirma (soojuse tootja, võrguettevõte) soojuse tootmine ei ületa 50 000 MWh, siis need ettevõtjad ei ole elutähtsa teenuse osutajad.

Selline olukord juhtub, kui lähtutakse teenuse osutajast, aga mitte elanikust, teenuse saajast. Asjaolu, kas vee- ja soojusettevõtted on elutähtsa teenuse osutajad seaduse mõttes või mitte, mõjutab seda, kas omavalitsusel on õigus oma elanike heaolu ja turvalisuse tagamiseks kehtestada teenuseosutajatele toimepidevuse nõuded.

See tähendab seda, kas omavalitsusel on võimalus de jure ja de facto mõjutada elutähtsa teenuse tagamist ning panna neile täiendavad nõudmised valmisolekuks elektrikatkestuse korral.

Kui ettevõte ei ole elutähtsa teenuse osutaja, saab nõuded mõlema poole nõusolekul halduslepinguga kokku leppida ja üldjuhul tuleb siis omavalitsusel kohe ka teenuse eest juurde maksta. Kui juurde maksta ei soovi, tuleb oodata lepingu lõppemist või leida muid, pehmeid lahendusi.

Ütle mulle, kus sa elad, ja ma ütlen, kui palju sinu julgeolek riigile korda läheb.

Tekib küsimus: miks on nii, et Tallinna, Tartu, Narva ja Võru elanike toasoe ja vesi ning kanalisatsioon on elutähtsad, kuid Jõgeva, Rapla, Tapa ja teiste asulate elanike toasoe ja vesi ning kanalisatsioon seda riigi silmis ei ole? See on koht, millele riigikontrolör või õiguskantsler võiks rohkem rõhku pöörata. Toasoe ei ole meie laiuskraadidel luksus.

Praegu on aga riigi sõnum: kõik inimesed, kes plaanivad asuda elama alla 10 000 elanikuga omavalitsusse, palun ärge unustage varuda kannatlikkust.