Päevatoimetaja:
Mati Määrits

Kõrbes käinud käekell leidis kuuli Vilbusuus

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Kuperjanovi pataljoni ülema Indrek Sarapi kell enne ja pärast võistlust.
Kuperjanovi pataljoni ülema Indrek Sarapi kell enne ja pärast võistlust. Foto: Arved Breidaks

Iga Kuperjanovi pataljoni ülemaks saanud ohvitser peab arvestama, et tema hinnaline käekell lastakse 11. novembri lõunaks üsna suure tõenäosusega tükkideks. Selline on 1994. aastal sündinud traditsioon, millel pataljoni täpsuskütid pole hääbuda lasknud.

Nimelt sel tunnil kui maailm meenutab Esimese maailmasõja lõppemist 1918. aasta 11. novembril, kinnitab Kuperjanovi pataljoni ülem oma käekella lasketiiru üles seatud sihtmärgile ning kella 11.11st on igal end üles andnud pataljoni ohvitseril või allohvitseril kasutada viis lasku, et saja meetri pealt kella korpusele pihta saada. Kes esimesena märki tabab, on võitja.

«Kuna traditsioon nõuab, et lastakse kella, mis ülema käe pealt tulnud, aga mina igapäevaselt kella ei kanna, võtsin kella, mida kandsin 2013–2014 aasta aega Mali missioonil,» lausus kevadel Kuperjanovi pataljoni ülemaks saanud major Indrek Sarap, kellel tuli võistlusele ohverdada oma esimene käekell. «Selle kellaga seonduvad väga kuumad ja liivased mälestused Timbuktust.»

Tagasi üles