Valgalased meenutasid traagilise saatusega seltsijuhti

Valga ajaloohuvilised Andres Alveri haual Viljandimaal Tarvastu kalmistul Foto: Jaan Rapp

Hiljuti võttis grupp Valga kultuuriinimesi ette retke Viljandimaale, et mälestada sünniaastapäeval Tarvastu kalmistule maetud kunagist valgalast Andres Alverit, kes traagilise surma tõttu varakult meie seast lahkus.

«On raske öelda, milliseks oleks elu Valgas kujunenud Alveri ja Säde seltsita, mille esimene juht ta oli,» tõdes Valga muuseumisõprade seltsi liige ja maakonna suguvõsauurijate juht Viivi Sirmais. «Linna kultuurielu oleks olnud palju tagasihoidlikum ja eestlaste mõju väiksem. Alveri mõju on raske üle hinnata.»

Seltsi eesmärk oli põhikirja järgi oma liikmetele ja nende peredele sündsat, lõbusat ja tulusat ajaviidet pakkuda. Selts võis balle, näokattepidusid, tantsu-, muusika- ja kirjandusõhtuid pidada, näitemänge etendada, raamatuid, ajalehti ja ajakirju välja anda ning ettekandeõhtuid korraldada. Kõige sellega suurel määral ka tegeleti. Seda vastukaaluks tollastele venestamis- ja saksastamispüüetele.

Ilmselt poleks Säde seltsita kerkinud linnasüdamesse ka taolist suurt ja uhket juugendstiilis hoonet nagu see, kus selts kunagi tegutses. Praegu asub seal Valga muuseum.

Juba tudengipõlves seadis Alver endale sihiks tegutseda rahvavalgustajana. Seda ülesannet jätkas Viljandimaalt pärit mees Valgas, kus ta 1900. aastal maakonnaarstina tööle asus. Nii saigi temast 1902. aastal asutatud Säde seltsi esimene esimees.

Paraku sai Alver seltsi juht olla vähem kui aasta. 1903. aasta jaanuaris sattus ta ametisõidul Smiltenesse õnnetusse, mis paiskas ta hobusõidukist jõkke. Tohtrist seltsijuhi elu päästa ei suudetud. 33-aastasena hukkunud mehe matusetalitusele Valga Jaani kirikusse kogunes rahvahulk, mille kohta arvati, et kogu linn tuli teda ära saatma. Maetud on Alver aga perekonna platsile Tarvastu kalmistul.

Kõige muu kõrval kirjutas Alver ka luuletusi ja tõlkis neid. 1898. aastal ilmus temalt luulekogu «Võhumõõgad». «Ega tema looming väga suure kunstilise väärtusega ole,» tõdes Valga keskraamatukogu direktor Endla Schasmin. «Aga samas on seal siiski omapäraseid momente. Ja on ikkagi tähelepanuväärne, et üks mees lühikese ajaga nii palju teha jõudis.»