Jaan Rapp: kingiks äkki aega...

Jaan Rapp

FOTO: Arvo Meeks/Valgamaalane

Igal aastal mõni nädal enne sünnipäeva tabab mind stress. Tunnen, kuidas iga hetkega muutub suuremaks tõenäosus, et minult küsitakse: «Mida sa kingiks tahad?» Püüdlused selgitada, et olen haruldaselt õnnelik inimene, kellel kõik olemas ja kes peale hea seltskonna midagi ei vaja, on enamasti määratud kurtidele kõrvadele. Järgneb manitsus tõsiselt järele mõelda ja kohe, kui miskit meenub, sellest teada anda.

Seoses hiljutise kolimisega läks asi veel hullemaks. Tuli hakata vastama ka küsimustele, mida soolaleivaks tahan. Küsimused olid seda keerulisemad, et kolimise käigus olin jõudnud selgusele, et mul on hulk asju, millega ma justkui midagi peale ei oska hakata.

Üritasin küll pingsalt silmas pidada Jaapani kirjaniku Kōbō Abe mõttetera, mille kohaselt vajab inimene vaid asju, mida vähemalt kolm korda päevas kasutab. Aga paraku uuristas kaine talupojamõistus sellesse mõtteterasse kiiresti augu. Ei saa ju näiteks talveriided sellepärast minema visata, et sa neid suvel ei kasuta.

Muidugi on olemas internetiportaalid, kus liigseid asju müüa, samuti taaskasutuspoed, kuhu neid viia saab. Aga see kõik nõuab omajagu pealehakkamist. Ja kuidas sa ikka vanatädi serviisi müüki paned, kui sul sellega kenad mälestused seostuvad. Ei, tuleb alles hoida.

Ja äkki kingiksime aega ka iseendale. Prooviksime elada natuke rahulikumas tempos ja mõtleksime, mida elult õieti tahame.

Õnneks on mu sõbrad õpivõimelised ja nii ongi mitmel puhul soolaleivaks toodud midagi, mis leidnud peatse lõpu mu kõhus. Kurgid või moos on küll ära söödud, kuid mälestus jääb, kuni hallid ajurakud veel töös on. Või kingitakse raha, mille kasutamise kohta pean küll aru andma, aga vähemalt läheb see mu enda valikul õigesse kohta.

Peagi on käes jõuluaeg ja seegi toob paljudes kaasa kingistressi. Usutavasti vaevab juba mõnigi inimene pead: mida kinkida kaasale, lastele, sõpradele, kolleegidele...

Järsku kingiksime saabuvate jõulude puhul üksteisele aega. Kvaliteetaega, mil me ei oleks ühe silmaga nutiseadmes, vaid leiaksime aega lähedastega vestelda ja neid kuulata. Eriti hea oleks koos midagi ette võtta, minna näiteks matkama, kinno või teatrisse. Näitleja Anne Veesaar on kunagi meie ajalehele öelnud, et kõige parem on kinkida elamusi.

Ja äkki kingiksime aega ka iseendale. Prooviksime elada natuke rahulikumas tempos ja mõtleksime, mida elult õieti tahame. Kui praegu vaikselt tempot maha võtma asuda, saabub ehk pühadeks ka jõulurahu.

Tagasi üles