/nginx/o/2020/02/06/12919077t1haf41.png)
/nginx/o/2019/11/14/12740380t1h815d.jpg)
KÜSITLUS: Mis tundeid tekitab Põlva sünnitusosakonna sulgemisotsus?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
BIBI PERLOV, rahvamaja juhataja
«Kurb on – olen ise seal kaks last sünnitanud. Osakond oli ju väga hinnatud. Hea, et vähemalt ämmaemandakeskus alles jääb. Nüüd tuleb kinni hoida, et enam midagi muud ei kaoks, sest iga väikese mure pärast Tartusse sõita oleks päris keeruline. Kagu-Eesti lasterikaste perede ühingu esinaisena lisan, et kui suure pere ema peab sõitma kodust kaugele sünnitama, teeb see olukorra veelgi raskemaks.»
/nginx/o/2019/11/14/12740382t1h11e9.jpg)
HEIMAR LENK, poliitik
«Seis on kurb. Otsus tuli kohaliku kogukonna vastane. Põlva esindajad haigla nõukogus jäid kogukonnale truuks – paraku nad ei suutnud enamat. Tarmo Tamm võitleb küll praegu sünnitusosakonna eest, aga kus oli ta siis, kui minister oli? Kui kaks aastat tagasi käisid siin peaminister Ratas ja sotsiaalminister Ossinovski, siis ma Tamme häält ei kuulnud. Nüüd paraku tundub, et ta teeb juba järgmiste valimiste kampaaniat, võideldes sisuliselt tuuleveskitega. Põlva haigla staatus on pidevalt kahanenud. Juba aastaid tagasi kirjutasin, et sellest tuleb üks suur hooldus- ja järelravihaigla, kuhu edaspidi tulevad ka välismaa pensionärid. Meenutagem kahte meest – Heiki Männik ja Jaan Laul –, kes kogusid omal ajal üle 7000 allkirja, et haigla jääks alles.»
/nginx/o/2019/11/14/12740383t1h71a2.jpg)
LAURA SAAREMÄE, kodune
«Sünnitusosakond oleks pidanud igal juhul jääma. Mu kolmanda lapse sünnitus läks nii kiiresti, et ma polekski jõudnud Tartusse või Võrru.»
/nginx/o/2019/11/14/12740384t1hd121.jpg)
AAVO PINDMAA, endine Põlva Haigla tegevjuht, pensionär
«Kurb on. Mõeldes kas või noortele, kes vaatavad, missugused on neid ees ootavad tingimused, sealhulgas kas sünnitusosakond on kohapeal olemas või mitte. Usun küll, et midagi oleks saanud veel päästa, eelkõige haigla praeguse juhtkonna eestvedamisel. Kui ülikooli kliinikum 51 protsenti haigla aktsiatest enda kätte sai, oli kohe karta, et niisugune asi võib juhtuda varem või hiljem. Vajadusel oleks kliinikum vajalikud ametikohad ju täitnud – aga ju siis polnud tahtmist. Juba 90ndate lõpus käisid rootslased siin majas ja nende soovitusel hakati rääkima ka maakonnahaigla kaotamisest. Aga vahepeal siiski suudeti need asjad ära pöörata. Põlva haigla ei tohiks mingil juhul üksnes hooldushaiglaks muutuda. Eriti tähtis on see maainimestele.»