Loodusvaateid vürtsitab ajalookirjeldus

  • Viikingiemanda kättemaks oli väärilise ja verise rituaalse kombega.
  • Helga, vürstinna Olga käitumises oli Põhjalale tüüpset, mitmekordse tulerituaali puhastavat mütoloogiat.

Raamat ilmus tuhandeses tiraažis.

FOTO: Eneken Volkov

Loodus-, ajaloo-, keele- ning pilahuvilistel on põhjust kätte võtta äsja ilmunud raamat «Räpina vald sõnas ja pildis ehk Perävalla halvasti varjatud saladused», mille alapealkiri ei viita siiski kohalike kuulsuste eraelule.

Räpina loomemaja juhataja Leo Küti sõnul sai trükis alguse postkaardikonkursist, kuhu laekus üle 400 töö. Sõelale jäi 76. «Tegime neist postkaardikomplekte, aga siis sähvatas peas, et võiks olla ka album. Kalle Mälbergil palusin Räpina vallaga seotud teksti teha, mis tuli päris krehvtine. Et see veel paremini mõjuks, panime selle Urmas Kalla eestvedamisel Räpina murrakusse. Kokkuvõte on nii vene, läti kui ka inglise keeles.»

Üsna raamatu algul sõnastab Mälberg oma lähtekoha kandi ajaloovaatele. «Lämmijärve kaldamaa kauge minevik on meile sedavõrd tähtis, et seda ei saa ainuüksi ajaloolastele usaldada. Kas kõik siinmail just selliselt toimus, pole allikatest täpselt lugeda, nüüdsest on siinne ajalugu just SELLINE,» kirjutab ta.

Kuna kroonikad Räpinast vaikivad, lasebki Mälberg fantaasial lennata, segades ürikutes kirjapandu ja legendid oma mõttelennuga.

Meenikunno raba Räpina vallas.  

FOTO: Andrus Karpson

Jäälahingut võib-olla polnudki?

Raamatust võib lugeda, kuidas tatarlaste vasall vürst Aleksander, keda Venemaal tuntakse Nevski nimega, käis Novgorodi väega siinset kanti rüüstamas 1242. aasta aprillis. Seejärel põgenes ta Tartust tulnud rüütlite ja kohaliku Perävalla maakaitsesalkade eest Moostest üle Määrastu soo Mehikoorma kaudu Lämmijärvele, kus raskes relvis ratsarüütlid uppusid ja kohalikud pagesid tatari vibuküttide noolte eest.

«Miks Jäälahingut [- - -] pole Euroopa ajaloos olemaski? Vene propaganda sündis just Lämmijärvel, ehkki innukad nõukogude uurijad pole järvepõhjast leidnud ainsatki roostes mõõka ega raudrüüd. Võib-olla Jäälahingut polnudki?» küsib Mälberg.

«Tähtsaim sõnum on, et Euroopa ja Venemaa kultuuri, keele, usundi ja mentaliteedipiir kehtestus Lämmijärvele just siis. Tänagi kehtib Tartu rahupiir Lämmijärvel kui üks paljudest halvasti varjatud saladustest,» lisab ta.

Võõpsu piiga Venemaa valitsejaks

Kesksele kohale asetab Mälberg siiski Võõpsu kandist kositud neiu Helga, kellest sai Venemaa valitseja.

«Kõige põnevam legend ümbritseb Tallinnas Ajaloomuuseumi Võõpsu aaret – 147 bütsantsi, araabia ja skandinaavia münti. Kas ehk need võisid olla viikingikuningas Ingvari (vürst Igori) kosjakaup Võbutõ-Võõpsust pärit Helga (vürstinna Olga) eest? Räägib ju vene kroonika, et Igor sõitis jahil olles «Võbutõs üle vee» ning aerutades kohtas kaunist kohaliku üliku neidu, kes aga Igori lähenemiskatse tõrjumiseks tõotas «enne lainetesse viskuda kui oma neitsiau teotada». Igoril tuli maksta ja mitte vähe!»

Kes Mälbergi ajalootõlgendusest siiski suuremat ei hooli, võib hoopis katsetada, kuidas ta Räpina murrakust aru saab.

Kui vürst Ingvar sõitis stepirahvaste juurde topeltmaksu nõudma, tapsid nood liiakasuvõtja ning lesestunud Helgast sai valitseja. «Tšuudijuurtega Võõpsu Helgal ehk venepäraselt Olgal oli sisu ja mitte vähe. Viikingiemanda kättemaks oli väärilise ja verise rituaalse kombega,» kirjutab autor, tuues hulga näiteid. «Helga, vürstinna Olga käitumises oli Põhjalale tüüpset, mitmekordse tulerituaali puhastavat mütoloogiat. Võrrelgem: muinastulede öö, jaanituli, Leigo järvede tuleetendused,» toob Mälberg paralleeli tänapäeva.

Kes Mälbergi ajalootõlgendusest suuremat ei hooli, võib hoopis katsetada, kuidas ta Räpina murrakust aru saab. Ning mõistagi annavad raamatule väärtuse loodusvaated.

Raamatut saab endale soetada Räpina loomemajast ja turismiinfopunktist.

Tagasi üles