Andres Sepp: miks raiume Kubija puhkemetsa?

Andres Sepp Foto: Sille Annuk

Asjatundja selgitab, miks on vaja metsi hõrendada, kuigi pärast raiet võib pilt mõnevõrra troostitu olla.

Meile kõigile meeldib metsas käia ja puhata, eriti kui mets jääb meie kodu lähedusse. Ja kui see on veel linnas sees, on see meie kõigi – ka metsameeste – teravdatud tähelepanu all. Ei meeldi meile kohe kuidagi, kui armsaks saanud metsa tullakse raiuma. Nii on praegu juhtunud ka Võru-Kubijal, kus RMK teeb töid, kindlustamaks seal männimetsa jätkumist ka tulevikus.

Jah, see mets on seal kogu aeg olnud. Tsaariaegse niinimetatud üheverstase kaardi järgi (1913) on küll praeguse surnuaia taga olnud raiutud alad, kuid mujal on tegu olnud metsaga. Mida aga ei paista tolle aja kaartidel, on linnamajad. Tänavad ja majad tekkisid kaartidele alles pärast Teist maailmasõda. Eestiaegsel, 1939. aasta kaardil Kubija järve ümber veel maju ei paista, paistab vaid surnuaiatagune mets, vankriteed selles ja Kubija järve suubuv, praeguse Taara linnaku poolt voolav oja. Järelikult on esimesed majad seal olnud kõige rohkem 70 aastat. Kuna ei olnud elamuid, ei kasutatud tol ajal metsa ka puhkamiseks nii palju kui tänapäeval.

See metsaala Kubija, Kose ja Meegomäe vahel on olnud läbi aegade riigi hoida. Varem oli tegu mõisa metsaga, kus puud pandi kasvama mõisa metsavahtide eestvedamisel. Viletsamaid karja- ja põllumaid hakkasid mõisnikud metsa alla panema 19. sajandi teises pooles, kui suurenes vajadus puidu järele seoses mõisate ehituse, viinaajamise ja söepõletamisega. Männimetsad pandi kasvama, külvates männiseemet koos kaeraga. Nii on arvatavasti talitatud ka Vana-Kasaritsa mõisa metsi rajades Kubija piirkonnas. 1918. aastal need metsad riigistati.

Meil ei ole rahapakid silme ees, kui raiuma läheme. Metsamees on läbi aegade teinud tööd metsa heaks käekäiguks.

Nüüdseks on metsad saanud üle saja aasta vanaks. Tegu on valdavalt ühevanuselise männimetsaga, mis tähendab, et 1919. aastal pidi olema kant üsnagi lage. Üsna kindlalt võib väita, et mõisates raiutud metsade asemele istutati uued, et ka järeltulijad saaksid metsa kasutada. Seetõttu ei ole siin ka eriilmelisi ja erivanuselisi metsi, mida saaks korraga väiksemas mahus uuendada. 70 protsenti Kubija metsadest on sellises eas, mida seadusandluse järgi võiks juba raiuda. Nii noorendikke kui ka keskealisi metsi on alla kümnendiku pindalast.

Aga millise metsa oma lastele jätame? Kui esimesed sealsed elanikud hakkasid ehitama oma maju 70 aastat tagasi, olid täna raies olevad männikud juba 70 aastat vanad. Kasvades koos selle metsaga, ei panegi me tähele, et ka puud kasvavad suuremaks ja tüved lähevad jämedamaks. Me ei pane ka tähele, et metsamehed on läbi eri riigikordade selle eest hoolt kandnud. Ega see mets hoolsa tööta nii hea välja näeks.

Vana metsa aeg saab kord otsa. Meie kliimas hakkavad vanad männikud looduslikult asenduma kuusikutega ja viljakamatel muldadel võsastuma. Seda tendentsi võib märgata juba ka Kubijal. Nüüd ongi koos vaja otsustada, kas jätame selle puidu kasutamata, et lasta metsal omasoodu areneda. Ja võtta teadmiseks, et järeltulevatele põlvedele kujunevad nende männikute asemele hoopis teistsugused, pigem kuuse ja lehtpuu segametsad mõningate vanade mändidega.

Kuid on olemas teinegi võimalus. Kasutame ka Võru kandis meie kõige kiiremini taastuvat loodusvara, puitu, et vähendada oma igapäevast ökoloogilist jalajälge, ja kujundame Kubija metsad ka tulevikule mõeldes männikuteks.

Omavahel öeldes on Võrumaa metsamehed selle tööga juba ammu algust teinud: harvendanud metsa, et uued männid saaks kasvama hakata. Kui me ei oleks raiet juba varemgi teinud, siis praegu siin selliseid uhkeid noori mände ei kasvaks. Need tahavad rikkalikult valgust ja üsna hõredat vana metsa, et suudaksid suureks kasvada.

Vahetult pärast raiet võib pilt paista räsitud ja kohati ka liiga lage. Aga noored männid reageerivad suurenenud valgusele kiiresti ja mõne aasta möödudes ei ole enam kellelgi meeles raieaegne pilt, mida võimendavad palgivirnad ja harvesterid.

Mets ei ole konserv, teda ei saa purki panna, et ta jääkski selliseks, nagu meile praegusel hetkel meeldib.

RMK on riigimetsa hoidja ja kasutaja. See kehtib ka Kubija metsa kohta. Ühelt poolt on riigi otsusega antud meile õigus neid metsi kasutada. Teisalt aga on meile pandud ka kohustus kasutada metsi sellisel viisil, et samal hulgal ja samas väärtuses metsad säiliksid ka järeltulevatele põlvedele. Seda ei saa teha juhul, kui keelame metsas igasugused tegevused.

Lihtne on keelata, kuid see ei pruugi olla kõige vastutustundlikum käitumine põhjendusega, et «mulle meeldib praegune seis ja mind ei huvita, mis saab edasi». Mets ei ole konserv, teda ei saa purki panna, et ta jääkski selliseks, nagu meile praegusel hetkel meeldib. RMK ei saa endale selliseid otsuseid lubada. Meil on kohustus hoida kõiki metsi.

Meil on hea meel, et Võru inimesed mõtlevad koos meiega Võrumaa metsade heale käekäigule. Mida rohkem kaasamõtlejaid, seda vähem ehmujaid, et miks siis nüüd nii. Lihtsalt meele teeb natuke mõruks, kui metsamehi süüdistatakse. Uskuge meid, me ei ole seda väärt, meil ei ole rahapakid silme ees, kui raiuma läheme. Metsamees on läbi aegade teinud tööd metsa heaks käekäiguks. Vanasti kasutati ka raietööde kohta sõna «metsahoiutööd». Ja see ongi õige, metsa hoitaksegi mõistlikult raiudes.

Tunnistan aga siinkohal: me me ei suuda alati välja tulla oma niinimetatud metsameeste keelest, ei suuda piltlikustada selle töö tulemust, mida kogukonnale tutvustada tahame. Nii on ka juhtunud Võrus tehtavate raiete puhul. Meie erialases keeles tähendab turberaie tööde viimast järku. Noorte puudega alal tuleb maha võtta suured puud, et anda kasvavatele täiendavat valgust.

Teades Võru metsamehi juba ammusest ajast, võin panna käe südamele ja kinnitada, et Võru metsaülem töid tutvustades ei valetanud. Kuulajad lihtsalt ei osanud küsida ja RMK metsamehed tulla selle peale, et asja täiendavalt selgitada.

Üks on aga selge: peame tegema Võru linna ümbritsevates metsades veel raietöid ning nende aja ja viisi kokku leppima. Praegu oleme alustanud nende männikute uuendamisega, tulevikus on vaja teha samasuguseid töid ka mujal. Näiteid, milliseks need metsad raie tulemusel kujunevad, näeb Kubija rolleriraja, Kublitsa järve ja Roosisaare tee äärsetes metsades.

Kohtume ja räägime ikka metsas, mets ei kao kuhugi. Tegutseme meile kõigile kuuluva metsa hoidmiseks. Eesti metsa ja meie laste heaks.