Raske on vastu vaielda väitele, et selvekassat on lihtne kasutada. Kui seda mõne korra teha, laabub kõik, justkui oleks kogu aeg nii olnudki. Inimene harjub ju kiiresti. Ja ometigi tundus, et iseteeninduskassa alasse minnes astusin üle mingisugusest joonest, kust tagasiteed enam pole. Reetsin kõik need toredad kassapidajad, kes alati ütlevad «Tere», tänavad ostu eest ja tihtilugu lisavad lõpetuseks «Kõike head». Selvekassa ei öelnud midagi, jagas ainult käsklusi, mida edasi pean tegema.

Selvekassade päralt öeldakse olevat kaubanduse tulevik. Tööjõu puudus ja selle kallidus on need põhjendused, miks on kaupmeeste arvates parem, kui inimene ise kassapidaja töö ära teeb. Olevat koguni omamoodi eestlaslik – ei pea liiga palju suhtlema.

Iseteeninduskassad on loonud minu kodukaupluses olukorra, kus saan asjad aetud ilma, et kellegagi peaksin ainsatki sõna vahetama. Üksnes kulinaarialeti ees tuleb suu lahti teha, et tellida marineeritud kõrvitsat, ja see on ka kõik. Kardan, et kunagi leiavad nad ka sinna mingisuguse masina, mis kõrvitsa karpi tõstab või pean hakkama seda samuti ise tegema.

Kas oleksime valmis maksma oma igapäevase toidukorvi eest pisut rohkem, et naeratavad müüjad jääksid poodidesse alles?

Teen alati heal meelel need kümme sammu ja maksan bensiini eest tankla kaupluses ning seisan kassasabas, sest mulle meeldib, kui mind teenindusasutuses teenindatakse. Mulle meeldivad inimesed. Kui mu eelmine pangakaart oli nii ära kulunud, et terminal selle kiibilt info lugemisega hätta jäi, oli kassapidaja mitmel puhul toeks ja aitas maksed sooritada. Kui korvi tõstetud kruubipakendil puudus triipkood, jooksis kassapidaja tagasi müügisaali, et asjas selgus saada. Küllap on selliseid või teistsuguseid näiteid kõigil meenutada. Nüüd pean nende jamadega vist ise tegelema, kedagi kusagilt kutsuma või häiret andma.

Kassapidajate vähesus, millega meile selvekassasid põhjendatakse, on tingitud neile makstavast väikesest palgast. Väike palk on omakorda tingitud hinnasurvest, mis tõukab ettevõtjaid otsima üha uusi võimalusi kulude vähendamiseks. See viib meid viimaks küsimuseni: kas oleksime valmis maksma oma igapäevase toidukorvi eest pisut rohkem, et naeratavad müüjad jääksid poodidesse alles?