Järgmiseks kriisiks tuleb paremini valmis olla

Lõuna päästekeskuse juht Margo Klaos

FOTO: Lõuna päästekeskus

Oktoobri lõpus ootamatult Kagu-Eestit tabanud torm kestis vaid mõne tunni, kuid paiskas kuni nädalaks segamini paljude asutuste ja inimeste elu. Purustuste tõttu jäi mõneks tunniks elektrita üle 100 000 inimese, kuid paljud pidid elektri puudumisest tingitud probleemidega tegelema kauem.

Sellest tõsisest kriisist õppimise kaudu saame aimu meie ühiskonna vastutustundest ja arengutasemest. Selleks, et järgmisteks kriisideks paremini valmis olla ning et need ei mõjutaks meid nii rängalt, tuleb tegutsema hakata kohe.

Torm näitas, et meid ümbritsev loodus- ja tehiskeskkond ei suuda tugevale tuulele lõpmatult vastu pidada. Raju ajal on enda säästmiseks oluline arvestada juba varem antud ilmahoiatuste ja ametkondade juhistega. Seekordne torm saabus erakordselt järsku, nii et hoiatusaeg jäi väga lühikeseks. Kahjuks nõudis raju ühe inimese elu, kes jäi Räpinas tuules murdunud puuharu alla. Päästeameti sügav kaastunne mehe lähedastele, kellele torm tõi kaasa korvamatu kaotuse.

Teame väga hästi, et tänapäeva ühiskond on elektriga käivituvatest elutähtsatest teenustest väga sõltuv. Elektrivarustuse katkemisel ei saa me üsna lühikese aja järel enam kasutada pangaautomaati, kust poeskäiguks raha saada, ega isegi mobiilsidet, mille vahendusel abi kutsuda. Elektri kadumine tähendab, et elukorraldus lakkab täielikult toimimast meile loomulikul ja ootuspärasel kujul. Ometi ei tähendada see, et riik ja kodanik lakkavad olemast või kaotavad tegutsemisvõime.

Iga eluga hästi hakkama saav inimene peab koguma varusid ja vahendeid, et elektrikatkestus ei seaks kohe ohtu tema elu või minimaalset heaolu. Möödunud kevadel jagati siseministeeriumi korraldatud kampaaniaga elanikele infot, kuidas kriisiolukordades hakkama saada. Kriisiks valmistumise ja kriisi ajal käitumise juhistega saab jätkuvalt tutvuda veebilehel kriis.ee.

Üksnes ministeeriumi, päästeameti ja nende partnerite järjepidevast info jagamisest ja õpetamisest siiski ei piisa. Iga inimese tegelik valmisolek algab mõtteviisi muutmisest. Tuleb endale aru anda: «Kõike võib juhtuda, võib juhtuda täna või homme, võib juhtuda ka minu ja minu perega. Ma saan sellega hästi hakkama, kui valmistun.»

Iga eluga hästi hakkama saav inimene peab koguma varusid, et elektrikatkestus ei seaks kohe ohtu tema elu või minimaalset heaolu.

Kriisiga toimetulemisel on täita oluline roll kõigil ettevõtetel, kes tagavad kaugkütte, side, veevarustuse, kanalisatsiooni, teede korrashoiu, esmaabi, pääste ja korrakaitse olemasolu ning kaupluste, kütusetanklate ja apteekide töö.

Pean enesestmõistetavaks, et selliste teenuste osutamist suudetakse mõistliku aja jooksul väiksemas mahus jätkata ka elektrivarustuse katkemisel. Majanduslikult pole selle tagamiseks vajalikud investeeringud tõenäoliselt kasulikud, kuid rahasse võib ümber panna ainult inimeste mugavustest ilma jätmist. Elu ja tervist ohustavate olukordade ennetamise arvelt kokku hoida ei saa.

Teenuste toimimise kõrval on oluline, et suudetaks abistada neid, keda kriis on raskemini tabanud või kes teistest nõrgemad. Sellele, kuidas neist teada saada ja neid aidata, peavad kriisi ajal tõsisemalt mõtlema nii kohalikud omavalitsused kui ka riigiasutused. Oktoobritorm näitas, et mõni omavalitsus ja asutus ei olnud selleks valmis.

Kagu-Eesti õppetund ei piirdu kindlasti sellega, et paljud elektrita toime tulnud elanikud või nende esmaabistajad said oma kogemustest tarkust juurde. Ametiasutustele suunatud tõsisemat kriitikat väärivad probleemid kriisist mõjutatud inimestele selgete juhiste andmise ja järjepideva info jagamisega.

Õpetame kriisi ajal jälgima riiklikke meediakanaleid ja kuulama elektri puudumisel uudiseid patarei- või autoraadiost, kuid seekord ei pööratud nende kanalite kvaliteetse infoga varustamisele piisavat tähelepanu. Rohkem infot kohalike kriiside ja nende lahendamise kohta liikus sotsiaalmeedias, valdavalt Facebookis ja Twitteris, kuid paljud inimesed neid allikaid elektri või interneti puudumisel kasutada ei saanud.

Tavaliselt püüame õppida vigadest, kuid möödunud kriisist saab õppida samamoodi headest näidetest. Tormituulte vaibumise järel hakati igal pool kiirelt välja selgitama kahjustuste ulatust ja otsima neid, kellele vaja esimesena abi anda. Elanike abivajadusi dikteeris elektrivarustuse puudumine, mille tagajärjel lõpetasid mitmel pool toimimise kaugküte, veevõrk, kanalisatsioon ja side. Hooldekodude või haiglate asukad ei jäänud liiga pikalt ilma hädavajaliku elektri ning vee, toidu ja soojata. Haiglatel ja osal elutähtsat teenust pakkuvatel ettevõtetel olid oma elektrigeneraatorid. Omavalitsused suutsid ise või päästeameti toel kiiresti leida lisageneraatoreid või teisi lahendusi, millega pumplaid ning katlamaju töös hoida või hoolekandeasutuste elanikele soe söök tagada. Külmemal ajal oleks olukord kindlasti palju keerulisemaks kujunenud.

Õpetame kriisi ajal jälgima riiklikke meediakanaleid ja kuulama elektri puudumisel uudiseid patarei- või autoraadiost, kuid seekord ei pööratud nende kanalite infoga varustamisele piisavat tähelepanu.

Elektrita aja kestmisel vajas mõnes piirkonnas abi suur hulk elanikke. Neile avati kriisiabipunkte, kus pakuti telefonide laadimise, info ning vee ja toidu saamise võimalust. Osa omavalitsusi jõudis isegi kortermaju elektrigeneraatoritega varustada. Sellistest eeskujude kogemustest saame veel kaua õppida, kuidas elanike aitamist järgnevates kriisides nii korraldada, et tagajärjed oleks võimalikult kerged.

Kagu-Eesti torm tegi paremini kui kunagi varem selgeks, et kui kriis tabab korraga paljusid inimesi ja suuri piirkondi ning abivajajaid on palju, ei saa jääda lihtsalt ootama kuskilt kaugelt saabuvat abi. Raskusi ületada ning kannatusi vähendada aitab viivitamatu tegutsemine üheskoos ja kogukonnaga.

Olen tänulik kõigile inimestele, kes oma tööülesannete kohusetundliku täitmisega aitasid kriisi lahendada, ja kõigile neile, kes oma abi teistele vabatahtlikult pakkusid. Seetõttu usun, et järgmine kord oleme paremini valmistunud ja tugevamad.

Tagasi üles