Kristin Pintson: hea õppeasutuse mõõdupuu pole edetabel, vaid koolirõõm

Kristin Pintson Foto: Erakogu

Ükski kool ei vääri riigieksamite tulemuste tõttu halvaks tituleerimist. Hiljuti avalikustatud riigieksamite statistika seda aga tegi. Õigemini tegid seda selle statistika avaldajad ja tõlgendajad. Uuriti, milline kool mitme koha võrra on tõusnud võrreldes eelmise aasta tulemustega, milline kui palju langenud.

Esmapilgul tundub taoline reastamine isegi mõistlikuna. Mille muu põhjal seda veel teha, kui mitte õpitulemuste põhjal? Alati on aga puude taga ka mets. Miks me seda selles olukorras näha ei taha?

Minu kool, Põlva gümnaasium, oli Postimehe koostatud koolide üldtabelis tänavukevadiste tulemuste põhjal 68. kohal, langedes eelmise aastaga võrreldes seitse kohta madalamale. Arvestades sellega, et aastad pole vennad ja iga lend on erinev, pole hullu midagi.

Vaadates aga eraldi laia matemaatika eksami edetabelit, on minu kool äkki halb. Seda näitab koht edetabeli viimases kolmandikus. Samuti on halb näitaja see, et kool oli eelmise aastaga võrreldes teinud päris suure kukkumise.

Loomulikult oli ka minu esimene reaktsioon pettumus ja arusaamatus, kuid seda vaid lühikeseks ajaks. Minus tekkis küsimus: kas muudab selline pööre eksamitulemustes kooli halvaks. Jõudsin ka kindlale veendumusele, et mina nii ei arva.

Mulle on arusaamatu, kuidas on võimalik koole lahterdada headeks ja halbadeks ainult riigieksamite tulemuste põhjal. Kas tõesti saame väita ainult matemaatikaeksami näitajate põhjal, et minu kool on halb?

Tartu Ülikooli Pedagogicumi juhataja Margus Pedaste nendib eksamitulemuste pingerivide avalikustamise järel rahvusringhäälingu portaalis avaldatud artiklis «Haridusteadlaste hinnangul ei näita riigieksamite tulemused kooli taset», et koole ei saa riigieksamite põhjal võrrelda, kuna osa koole on õpilaste valimisel eelseisus.

Näen iga päev, et Põlva gümnaasium pakub ja toetab võimalust kasvada inimeseks. Ma ei ole kahetsenud, et ei valinud «head eliitkooli».

«Riigieksamid ei mõõda koole, need ei ole koolide hindamise instrumendid, need on õpilaste hindamise instrumendid ja hindavad ühte osa õpilasest, õpilase akadeemilist tulemuslikkust. Ja kui ühte kooli on kokku sattunud inimesed, kes on saanud häid tulemusi, siis see ei näita, et see kool on nad heaks teinud, neil on pikk ajalugu, lisaks erinevused nende algsetes võimetes,» rõhutas Pedaste ERRi ajakirjaniku loos.

Akadeemilise hariduse pakkumine ja teiselt poolt teadmiste omandamine on üks kooli toimimise eesmärkidest. Aga soov hommikul kooli minna, tore ja toetav koolipere, hubaselt kodune keskkond, võimalus teha ise valikuid – see kõik ongi kokku koolirõõm. Kas need loetletud asjaolud ei anna koolile juurde palju lisaväärtust? On ju koolirõõm see, mis haridus­uuringute järgi on kusagile kadunud.

Minu arvates ei ole Põlva gümnaasium halb kool, sest eelnevalt loetletud plussid on meil kõik olemas ja rohkemgi veel. Töötades vabatahtlikuna Eesti Õpilasesinduste Liidus, olen näinud ja külastanud üle Eesti mitut kooli ning pean nentima, et enamikus koolides ei ole nimetatud väärtustega kahjuks üldse mitte hästi. Samal ajal on need koolid riigieksamite edetabeli järgi üsna tõenäoliselt «paremad» koolid kui minu kool.

Kes on meie kooli külastanud, teab, et siin valitseb hubane ja sõbralik õhkkond. Seda on tunda kõiges: alustades hommikul välisuksel tervitavast direktorist ja lõpetades päeva lõpus rõõmsalt head päeva sooviva administraatoriga: mitte, et tema kuidagi vähetähtsam oleks.

Iga õpilane on Põlva gümnaasiumis osake ühtsest perest, kus tehakse tööd töö ajal ja puhatakse siis, kui selleks aeg. Isegi koolikella meil pole, kuid tunnid algavad just siis, kui ette on nähtud. Enamikul meist pole lihtsalt aega mõnusalt treppidel sõpradega lebotada, vaid meid ootavad loengud, konsultatsioonid, huviringid. Just kõik see, mis laiendab silmaringi ja aitab saada paremaks inimeseks.

Soov hommikul kooli minna, tore ja toetav koolipere, hubaselt kodune keskkond, võimalus teha ise valikuid – see kõik ongi kokku koolirõõm.

Kui president Kersti Kaljulaid oktoobris meie kooli külastas, oli tema põhiline sõnum, et kool peab õpilastest kasvatama inimesed. Ma toetan proua Kaljulaidi mõtet ning näen iga päev, et Põlva gümnaasium pakub ja toetab võimalust kasvada inimeseks. Isegi kooli arengukavas on see välja toodud kui üks õpilase eesmärkidest.

Saan siinkohal jälle toetuda oma kogemusele. Olen näinud mitut teist Eesti kooli, kus õpilasi drillitakse riigieksamiteks, kuid inimesteks neid ei kasvatata või jääb see tagaplaanile. Jälle on tõenäoliselt need koolid minu koolist «paremad».

Kaks ja pool aastat tagasi põhikooli lõpetades olin tõsise valiku ees: minu ees olid avanenud uksed mitmesse Tartu kooli: nii Hugo Treffneri, Miina Härma kui ka Jaan Poska gümnaasiumisse. Aga ka Põlva gümnaasiumisse. Valisin neist neljast Põlva.

Enamik minu tutvusringkonnast esitas mulle seepeale küsimuse, miks ma «head eliitkooli» ei valinud. Nüüd, olles poole aasta kaugusel Põlva gümnaasiumi lõpetamisest, võin rahumeeli vastata, et Põlva gümnaasium oli õige valik ning mulle hea kool.

Ma ei ole kahetsenud, et ei valinud «head eliitkooli». Kui oleksin valinud näiteks Hugo Treffneri gümnaasiumi, saaksin praegu koolide edetabelite põhjal öelda, et õpin Eesti parimas gümnaasiumis. Tegelikult julgen aga kooli kõiki omadusi arvesse võttes rahus väita, et just Põlva gümnaasium on minu silmis parim gümnaasium. Kõikidel Eesti koolidel on oma head ja vead ning need ka väljenduvad erinevalt.