Siim Saavik: kaunis ootus

Siim Saavik

FOTO: Arvo Meeks

Olen märganud, kuidas pärast jaanipäeva ütlevad inimesed, et nüüd on järgmisena jõule ja uut aastat oodata. Pärast uue aasta saluute öeldakse jällegi, et nüüd on järgmisena jaanipäeva oodata. Jõululaupäeval, uuel aastal ja jaanipäeval on kuidagi müstilised tähendused.

Mainitud pühade eel on märgata, kuidas inimesed varmalt nendeks valmistuvad. Igaühel oma püstitatud eesmärgid, mida kõike tuleb enne ära teha.

Üks nendest pühadest hakkab vaikselt kätte jõudma. Kaunis jõuluaeg pole mägede taga. Seda ilmestavad raadioeetreid vallutavad jõululaulud ja televisioonis laiutavad jõuluajale omased filmid ning saated, kusjuures enamik nendest on juba paarkümmend aastat täpselt samad. See ei tähenda muidugi, et neid oleks ebameeldiv kuulata või vaadata. Need on isegi nauditavad ja tekitavad jõulutunde.

Samuti võib siia lisada lumevaiba, mille ilmataat sel aastal esimeseks advendiks kinkis. Eks näis, kas see ka püsima jääb. Valged jõulud on ju need kõige kaunimad.

Lisaks võib poodides märgata, kuidas riiulitel parandavad päevast päeva oma positsiooni hapukapsas ja verivorstid. Riidekaupluste ustele kerkivad suured allahindluste sildid, mis rahvast ostma peibutavad. See on detsembrile omane. Teadupärast lüüakse detsembris laiaks päris suured summad.

Vanematele on see suuresti kohustuste ja kulutuste, lastele ootuste aeg, mille haripunt saabub kuuse kõrval luuletusi lugedes ja pärast kingitusi lahti harutades.

Hiljuti möödunud esimene advent ongi see hetk, kui jõuluaeg koos päkapikkudega saabub. Vanematele on see suuresti kohustuste ja kulutuste, lastele ootuste aeg, mille haripunt saabub kuuse kõrval luuletusi lugedes ja pärast kingitusi lahti harutades. Muidugi on ka peresid, kes asja nii suurelt ette ei võta. Kingituste tegemine ja saamine peaks ju jõuludele omaste uskumuste järgi olema tegelikult teisejärguline.

Ja siis on kõik. Jõulud selleks aastaks läbi. Õnneks peab ainult nädalakese ootama ja uuesti püha päev käes. Natukene teise tähendusega, kuid siiski tähtis. Aastanumber kalendris vahetub ju ainult korra aastas. Ja saab seegi päev kord ajalooks.

Mis siis edasi? Kellele jaanipäeva ootamine, kellele uued väljakutsed. Kauneid hetki ja ootusi võiks langeda nende kuupäevade vahelegi. Tõenäoliselt ei tasu suursündmuseks pidada ainult kolme päeva aastas. Kui seda teha, võib tekkida masendus. Kes see ikka jõuab pool aastat oodata? Eriti veel siis, kui kauaoodatud päev möödub kiirelt ja tundub ühtäkki samasugune kui iga teinegi päev.

Tagasi üles