Merike Metsavas: eelviimasel kohal olijat ei mäleta keegi

Töötukassa Valgamaa osakonna juhataja Merike Metsavas Foto: Arvo Meeks

Valgamaa tööturu hea tundja tõdeb, et kuigi registreeritud töötuid on maakonnas tuhatkond, on ka vabu töökohti keskmiselt 200.

Küsige mõne oma tuttava või töökaaslase käest, kus on Eestis kõige rohkem töötuid. Ilmselt tuleb vastus päris kiiresti. Aga kui küsida, mis maakond on selles pingereas teisel kohal? Vastus on Valgamaa.

Kas teate, miks raadiouudistes on kõige magusam uudis esimene või viimane? Ikka sellepärast, et just äärmised jäävad meelde. Eelviimast ei mäleta keegi.

Valga maakonnas elab pisut üle 29 000 inimese, vabu töökohti on keskmiselt 200, registreeritud töötuid tuhatkond. Kuigi arvud võivad Tallinnast vaadatuna olla pisikesed, siis meie maakonnale tähendab tuhat töötut, et registreeritud töötuse määr on 8,1%.

Statistikast tuleb välja veel üks suur arv – 41%. Just nii suur osa maakonna töötutest on vähenenud töövõimega. Siin on peamine põhjus vananev elanikkond ja varasem töö, paljud on raske füüsilise tööga tervisele kahju teinud. Vähenenud töövõimega inimesed soovivad end tõestada kahe kuni kuue tunni jooksul päevas, mida veel meie piirkonnas palju pakkuda pole, aga ei saa öelda, et võimalus tööle saada üldse puudub. Tööpäeva jagamine mitme töötaja vahel ei ole veel kahjuks kuigi levinud. Vähenenud töövõimega inimeste kaasamine tööellu vajab Valgamaal enam riikliku tähelepanu.

Paberil justkui probleemi polekski. Päris elus aga tööandja ja tööotsija vaatepunktid tööturu olukorrast alati ei ühti. Ühest küljest paistab tööjõudu justkui üle olevat, samas on töökohad täitmata ning tööandja seisukohast on tegu tööjõupuudusega. Enamasti jääb kohtumistelt tööandjatega kõlama, et ei ole sobivate oskustega inimesi. Siin saab appi tulla ka töötukassa. Kui inimesel on tahe õppida ja uued oskused annavad võimaluse saada töö, on just töötukassa see oluline lüli ketis nimega tööelu. Eesmärk on aidata inimesed tööle. Hüvitised ja tugi on vaid vaheetapp tööle lähemale saamiseks.

Just Valgamaa andis Eestile ainsa professionaalse palgalise teatrivaataja. Tuleb välja, et me polegi alati unustatud teine.

Valgamaal töötuna arvel olijatest saab igal kuul keskmiselt tööle 99 inimest. Muidugi ei ole need töökohad kõik kodulinnas, kuid ei saa ka väita, et töökohti üldse ei ole. Kahjuks aga on ikkagi Valgamaal ligi tuhat töötut, kes pole leidnud sobivat tööd erinevatel põhjustel: tööaeg (sealhulgas vahetustega töö), halb tervis, töötasu, transpordiühenduste puudumine.

Kohalikega vesteldes tuleb jutuks, et puudust tuntakse töökohtadest, mille tööaeg on kell 8–17, tootmis- ja oskustöökohtadest, mis on tasustatud Eesti keskmise töötasuga.

Paljud Valga piirkonna inimesed sõidavad iga päev naabermaakondadesse tööle, kus on võimaldatud nüüdisaegne keskkond ja kõrgem töötasu.

Kindlasti on raha kõrval oluline hea kollektiiv ja põnev töö, aga tööandja peab arvestama, et ainult töörõõmust ära ei ela ja hea palk on inimesele tähtis. Valgamaa kõrgeimat palka maksavad maksu- ja tolliameti maksulaekumiste kohaselt tööstus- ja ehitusfirmad.

Kiita tuleb aga ka meie tööandjaid – paljud on aru saanud, et valmis töötajat, kes kõike oskab, elab kõrvalmajas ja töötab elu lõpuni sama palgaga, nad ei leia.

Tänapäevane tööandja on järjest paindlikum nõudmiste suhtes, talle on kõige tähtsam see, et inimene tahab tööd teha. Väljaõpe võimaldatakse kohapeal, suhtluskeel eesti, vene, inglise. Suuremad ettevõtted on organiseerinud transpordivõimalused tööle ja tagasi, pakutakse mitmesuguseid boonuspakette.

Valgamaa on Eestis ilmselt ainus maakond, kus tööturul on eestlaste ja venekeelsete kõrval tugevalt esindatud ka rahvus, mis enamikule eestlastele on pisut müstiline – lätlased. Kui mujal Eestis kuuleb enamasti töökohtadel eesti, vene või inglise keelt, siis meil on läti keel. Ja tuleb olla aus – enamik eestlastest ei tea lätlaste töökultuurist, elust ja olust just kuigi palju ja see, millest sa midagi ei tea … see võiks olla pisut kaugemal, omaette. Nii ongi Valgamaa jäänud nii geograafiliselt kui ka psühholoogiliselt äärealale.

Statistikast tuleb välja veel üks suur arv – 41%. Just nii suur osa maakonna töötutest on vähenenud töövõimega.

Piiriülesest koostööst on räägitud palju, meie katsetasime seda. Kahe aasta jooksul osalesime programmis Interreg. Tööandja, kes tegutses Valga piirkonnas, sai taotleda projekti käigus kulude hüvitamist, kui tema juures töötab Valka piirkonnast pärit töötaja. Projektis osalemine andis teadmise, et lätlased leiavad tööd Valgas kõikvõimalikes ametites, kojamehest pedagoogideni. Valgamaa 11 tööandjat kasutas kokku 31 Lätist pärit töötaja sisseelamise ja kohanemise toetamiseks mentorlust, mille kulud kattis töötukassa. Kui paljudes valdkondades pole kaksiklinna ühistegemise võimalusi veel erinevatel põhjustel kasutatud, siis tööturul sai selgeks, et mõistlik on seljad kokku panna.

Näitas ju ka viimane torm, et kui meil võivad olla paremad palgad, siis mõni asi on just naabrite juures vastupidavam. Nii ongi mõistlik seljad kokku panna, millest võidavad kõige enam just selle piirkonna inimesed, ja meie tahame, et inimestel oleks hea meie juures elada.

Selge on see, et tänapäeval peab inimene valmis olema pidevateks muutusteks. Muutus on hirmutav, me võime küll rääkida rutiini talumatusest ja julgetest pööretest, kui aga endal seisab ees küsimus, mida ma homme teen, siis pole muutused ühtäkki toredad.

Kuidas hirmust üle saada? Hirmule tuleb otsa vaadata. Kõige lihtsam on esitada endale küsimus: mida ma veel teha oskan? Kui vastus ei ole kindel, soovitan tulla töötukassasse. Meie ust ei pea kartma, see võib olla võimalus uueks alguseks.

Töötukassa jagab tasuta karjäärinõu ka töötavatele inimestele. Kohtume inimesega ja teeme selgeks, kas tal on tõsine soov õppida, millised on suurimad takistused, et uuele tööle pääseda, ja kuidas teda aidata.

Iga päev kohtume töötukassas inimestega, kes vajavad meie abi, tahavad muutust tööelus, otsivad töötajaid või alustavad uue ettevõttega. Nende kohtumiste pinnalt võin ma julgelt öelda, et Valgamaa on valmis tõestama, et tal on, mida pakkuda. Kes ei usu, sellel soovitan vaadata filmi «Aasta täis draamat». Just Valgamaa andis Eestile ainsa professionaalse palgalise teatrivaataja. Tuleb välja, et me polegi alati unustatud teine.