Olev Kasak: vaikiv ajastu vajab hukkamõistu

Olev Kasak Foto: Erakogu

93aastane Võru elanik meenutab kunagisi ajaloosündmusi ja esitab oma nägemuse sellest, mida teha, et midagi taolist enam ei korduks.

Äsja möödus 80 aastat talvesõja algusest Soomes. See kurb aastapäev tuletas taas meelde ka valusaid aastaid Eesti ajaloost ja pani tõmbama paralleele.

Talvesõja põhjus oli, et Moskvas sõlmitud Molotovi-Ribbentropi salalepinguga oli ka Soome antud Nõukogude Liidu mõjusfääri, Soome rahvas ja valitsus sellega aga ei nõustunud. Nõukogude Liidu relvajõud alustasid rünnakut sooviga Soome Vabariik vallutada, see lõppes 12. märtsil 1940. aastal vaherahuga. Soome säilitas iseseisvuse.

Samal kuupäeval 85 aastat tagasi toimus aga Eestis riigipööre, mis soodustas Vabadussõjas kätte võidetud vabaduse kaotamist pooleks sajandiks, sest algas diktatuur. Rahvas kaotas sõnavabaduse ja õiguse ise otsustada oma saatuse üle.

Konstantin Päts koos kindral Laidoneriga täitis kõik Nõukogude Liidu soovid.

Riigipöörde põhjus olid1933. aasta oktoobris välja kuulutatud presidendivalimised. Kandideerisid Konstantin Päts, Johan Laidoner, August Rei ja vabadussõjalaste kandidaat Andres Larka. Päts oli paljude usalduse kaotanud finantsmahhinatsioonide tõttu Vabadussõja alguses ja sõjaministrina, kes ei tahtnud Landeswehri vastu sõjaväge saata. Kuna Larka aga oli esimese sõjaministrina osutanud omakasupüüdmatult hindamatuid teeneid, sai ta allkirjade kogumisel kolm korda rohkem hääli.

Et võim käest ei libiseks, tegid Päts, Laidoner ja Rei koos relvastatud riigipöörde. Arreteeriti sadu vabadussõjalaste liidu liikmeid. Moodustati propagandatalitus, kes koos poliitilise ja kriminaalpolitseiga jälgis igasugust ühiskondlikku tegevust, ka sõnavõtte. Riiki hakati valitsema dekreetidega. Neid, kes kritiseerisid seda põhiseadusvastast tegevust, hoiatati, kõrvaldati töölt või arreteeriti, samuti suleti need ajalehed, kes kritiseerisid Pätsi ja Laidoneri tegevust. Jaan Tõnissoni mitmekümneaastane töö ja vaev, Postimehe kirjastus, võeti temalt ära – see oli suur ülekohus.

Isegi õpilasorganisatsioonid ja kirik allutati Pätsi tahtele. Kõigil vaimulikel ja ühiskondlikel üritustel pidid kirikutegelased teda kiitma ja õnnistama. Kes seda ei teinud, neid karistati. Näiteks Sangaste ja Laatre pastor Mihkel-Alfred Laid Pätsi jumalateenistusel ei kiitnud. Selle eest tahtis Päts teda küüditada Saaremaale. Peapiiskopi palvel ja suure vastuseisu tõttu viidi ta üle Viljandi kiriku pastoriks, korterit talle aga ei antud.

Kui ei oleks olnud riigipööret, oleks meie rahva olukord kujunenud hõimurahva soomlaste oma sarnaseks.

Konstantin Päts koos kindral Laidoneriga täitis aga kõik Nõukogude Liidu soovid, tänu sellele säilitati neile elu. Selle tagajärjel aga relvituks tehtud rahva seast vabadussõjalased, suur osa kaitseliitlasi, naiskodukaitsjate juhtivtegelased kas surid Siberis nälga või mõrvati kuklalasuga.

Kui poleks olnud riigipööret, oleks meie rahva olukord kujunenud hõimurahva soomlaste oma sarnaseks.

Et see kurb sündmus ei korduks, on vaja riigikogus ja ajalooõpikute kaudu hukka mõista niinimetatud vaikiv ajastu. Seda tegid juba neli endist riigivanemat Juhan Kukk, Ants Piip, Jaan Teemant ja Jaan Tõnisson 3. novembril 1936. aastal.

Päts aga ei teinud sellest järeldusi, oma käskkirjaga vabastas ta töölt Eesti seadusliku valitsuse ministrid tagaselja ning määras 21. juunil 1940 ametisse Johannes Varese valitsuse koos ministritega, kes läksid Moskvasse paluma, et Eesti saaks liituda Nõukogude Liiduga. See soov täideti, mille tõttu Vene Föderatsioon ei tunnistagi Eesti okupeerimist.

Kui meie uus riigikogu selle episoodi hukka mõistab ja need, kellel võimalik, liituvad Kaitseliidu ja naiskodukaitsega, õpilased astuvad aga noorkotkasteks, kodutütardeks ja skautideks ning koolides saavad algõppe riigikaitsetundides, võime loota helgele tulevikule.