Arved Breidaks: turvaline väljasuremine

Arved Breidaks Foto: Arvo Meeks

Verivorst on lihtne toit: kruubid, pekk, seaveri ja maitseained ning pärast väikest pusimist on ruuged rõngad keetmiseks valmis. Aga neid tegema hakates võid vastu moodsa elu turvatarasid pea ära lüüa.

Kust võtta verd ja soolikaid, on küsimus, mida jõulude eel tihti esitatakse. Üks tuttav sai need kätte Rakverest, teine tellis seasoolikad suisa Saksamaalt. Seavere saab asendada lamba omaga, kuid lambasoolikas on liiga peenike, et korralikku vorsti saaks. Verepulber on aga nagu lahustuv kohv – on ja ei ole ka.

Vanasti oli elu lihtsam: ikka leidus külas keegi, kes jõulude eel sea lihaks tegi ja kelle käest verd ja soolikaid sai nõutada. Võis end seatapule ka talguliseks pakkuda, siis sai perenaisega lihtsamini kaubale. Ent pärast lõppeva kümnendi keskpaigas üle Eesti pühkinud seakatku on kodune seakasvatus sisuliselt lõppenud – paari seapõrsa pärast pole jõukohane laut hermeetiliseks muuta.

Siiski levib kuuldusi, et kusagil keegi varjatult üht-kaht siga kasvatab. Oma tarbeks muidugi, nagu kombeks öelda puskariajajatel. Keegi ei näe ega kuule, aga kui pidulauale ilmub paksu pekivööga sink, mis kipub suus sulama nagu kompvek, saab igaüks aru, kust sellised singid tulevad. Poest kindlasti mitte.

Vanasti oli elu lihtsam: ikka leidus külas keegi, kes jõulude eel sea lihaks tegi ja kelle käest verd ja soolikaid sai nõutada.

Palju räägitakse Eesti põllumajanduse võidukäikudest: lehmad lüpsavad üha rohkem, sead kasvavad kiiremini ja viljapead muutuvad raskemaks. Ometigi pole jõulude eel võtta värsket verd ega seasoolikat. «Milleks?» küsivad suurfarmer ja vorstivabrikant. Poes verivorstilett lausa mustab!

Ja tõesti, valik ju lausa imekspandav. Samuti võib kindel olla, et vaakumpakendis vorstid on turvaliselt töödeldud, sest riigi veterinaarteenistus on korduvalt oma võimeid tõestanud. Ometi kipub hinge tunne, et mida steriilsemaks ja turvalisemaks meie toidukorv muutub, seda üheülbalisemaks muutub ka Eesti maakultuur. Kõht on küll täis, aga hing tühi.

Kui külamehed ei oska enam kamba peale siga tappa ega naised verd võtta, kui loomalt elu võtmise rituaal on mandunud silma alt eemale viidud masstapmiseks, kaob ka austus toidu vastu. Kaovad jutud, mida seakere kallal asjatavad mehed rääkisid või mida värsket maksa pannile lõiganud naised jutustasid. Kaob oluline osa meie toidukultuurist, sest verivorsti tegemine ei alanud ju mitte verepulbri ostmisest, vaid nugadega meeste kogunemisega laudaukse ette.