Timo Torm: milline peab olema ilus ja hea kohanimi?

Timo Torm Foto: Rahandusministeerium

Eestis on ligi veerand miljonit kohanime. Kui neist jääb väheks, on vaja uut nime või praegust muuta, siis kes ütleb, mis on ühele või teisele paigale parim nimi?

Igapäevaelus ei mõtle me kuigi palju, et kohanimi võiks olla tähtis. Ometigi puudutavad kohanimed meid kõiki pea igal hetkel. Ühest küljest mõjutavad need kodu- ja kogukonnatunnet. Teisalt on need tähtsad, sest just nende järgi orienteerume nii me ise kui ka teised, näiteks häda korral abistajad. Olgu selleks siis kiirabi, päästjad või politsei, aga ka postiauto, toidukuller või kaugelt külla sõitnud sõber. Just asukoha täpne leidmine on üks tähtsaimaid põhjusi, miks kohanimede jagamisel peab olema kindel süsteem, mis tagab ühtsetel põhimõtetel nimede määramise ja nende andmebaasidesse kandmise.

Kes ja kuidas valib paigale nime? Omavalitsus määrab nimed kohtadele oma territooriumil: tänavatele, väljakutele või parkidele.

Pärast haldusreformi tekkis vajadus muuta hulga külanimesid, sest muidu oleks olnud ühinenud omavalitsustes mitu küla sama nimega. Kui samanimelised paigad on Võru- ja Hiiumaal, pole sellest nii suurt lugu. Kui ühenimelised paigad on samas vallas, võib see tekitada segadust küll.

Näiteks Elva vallas on praegu kaks Kureküla: üks on alevik, teine küla. Liigisõna «küla» või «alevik» igapäevases kõnekeeles sageli ei kasutata, mistõttu võib kergesti juhtuda, et näiteks kiiret abi vajav inimene peab kauem ootama, sest appitõttaja satub õigest sihtkohast kümnete kilomeetrite kaugusele teise samanimelisse paika. Õnneks esitas Elva vallavalitsus rahandusministeeriumile soovi muuta küla nime Lillekülaks.

Pärast haldusreformi tekkis vajadus muuta hulga külanimesid, sest muidu oleks olnud ühinenud omavalitsustes mitu küla sama nimega.

Teatud juhtudel saavad paigad nime valitsuse või riigihalduse ministri otsusega. Valitsus määrab nime linnadele ja valdadele. Riigihalduse minister määrab nime näiteks küladele, alevikele, alevitele ning vallasisestele linnadele.

Vahel tulebki nime muutmiseks või määramiseks küsida ministri nõusolekut. See on siis, kui soovitakse määrata võõrkeelseid kohanimesid. Minister tugineb eelkõige kohanimenõukogu arvamusele. Samuti tuleb küsida tema nõusolekut, kui soovitakse muuta pikalt kasutusel olnud kohanime. Kui Pärnu linn soovis 2018. aastal nimetada Rüütli platsi Iseseisvuse väljakuks, pidid nad küsima tema nõusolekut. Ministrilt ja kohanimenõukogult on arvamust vaja küsida, et kaitsta ajaloolisi kohanimesid, see nõue tuleb ka kohanimeseadusest. Aga ka selleks, et vältida nimemuudatusi hetke­emotsioonist.

2018. aastal pöördus kohanimenõukogu poole Rõuge vallavalitsus, kes soovis saada arvamust kavandatava ühissõidukipeatuse nime kohta.

Olgugi et omavalitsustel on nende territooriumil asuvate objektide nimetamiseks küllaltki vabad käed, on nad siiski pidanud vajalikuks kohanimenõukogu poole pöörduda, et saada eksperdikomisjoni hinnang.

Nii pöördus 2018. aastal kohanimenõukogu poole Rõuge vallavalitsus, kes soovis saada arvamust kavandatava ühissõidukipeatuse nime kohta. Toona leidis nõukogu, et soovitud nimi Linnamuuseum ei ole kohane, ning soovitas anda peatusele nime lähedalasuva talu järgi.

Kui ühissõidukipeatustele peab nimi olema määratud kohanimeseaduse järgi, leidub ka neid juhtumeid, kus omavalitsused soovivad määrata nime objektile, millele seaduse kohaselt ei ole vaja nime määrata.

Näiteks küsis Valga vallavalitsus 2019. aasta juunis kohanimenõukogu seisukohta Valga linna asumite nimedega seoses.

Toona leidis nõukogu, et vallavalitsuse neile esitatud nimed, mis pärit ajaloolistest materjalidest ning mida pakkunud kohalikud inimesed, on igati sobivad. Nõnda võibki tulevikus lisaks Tallinna asumitele leida kaartidelt ka Valga asumeid.