Salakaval puugihaigus külvab mõistmatust ja kannatusi

• Sportliku mehe viis haigus halvatusepisoodideni.
• Patsiendid kogevad arsti juures tihti skeptilist suhtumist.
• Arsti sõnul ei tohi asjatut paanikat tekitada, vaevuste põhjused on tihti mujal.
• Borrelioosiga kaasnevad kannatused siis, kui ravi viibib.

Ühel hetkel tundis Indrek (täisnimi toimetusele teada) päise päeva ajal, et nägu kaotab tundlikkuse. Edasi kael, õlad, käed, jalad. «Lõpuks nägin maailma, aga ei saanud midagi teha.» Arstid pidasid seda esmalt insuldiks. Ent seitse aastat kannatusi talunud meest vaevas hoopis salakavalam tõbi. Indrek pole oma kannatustes üksi – ebaõnne korral võib selle haiguse põdejaid oodata kadalipp, mille tagajärjel on osa neist suisa kaotanud usu arstiabisse ja ravivad end ise. Kes Bulgaaria, kes Tai antibiootikumidega.

Kui borrelioosile kiirelt jälile saada, vabanetakse sellest märkimisväärsete hädadeta. Kui aga ravi hilineb, võivad tagajärjed olla vägagi koledad. Järgnev lugu kirjeldab, millised vaevused borrelioosihaigeid tabavad ning kuidas haiguse keerukus kaasa olukorra, kus arsti juurest saadakse tihtipeale ravi asemel soovitus võtta valuvaigistit või pöörduda psühhiaatri poole.

Ühtlasi tuleb kohe rõhutada, et lugu on keeruline: kuigi inimeste vaevusi nad ei eita, ei saa suur osa järgnevalt kirjeldatud sümptomitest arstide sõnul olla põhjustatud borrelioosist.

Osa 1. Hädaorg

Spordimehest sai juurvili

Borrelioos ehk Lyme’i tõbi on haigus, mida levitavad Borreelia perekonna baktereid kandvad puugid. Indrek polnud kunagi oma kehal puuki märganud, kuigi tegutseb metsanduse valdkonnas. Umbes kaheksa aastat tagasi hakkas ta aga tundma, et midagi on valesti. «Esimesena hakkas kaal langema. Sööd, aga kuivad kokku. Väike palavik tekib: 37,3. Palavik kestab võib-olla kuu või kaks. Mul tekkis ka öine higistamine. Samuti üldine nõrkus,» kirjeldas ta.

Indreku aastatepikkuse kannatustejada lõpus leiti tema põlvest borrelioosibakteri DNA. Pärast antibiootikumikuuri taandusid sümptomid kiirelt. Foto: Erakogu

Sümptomid kestsid korraga umbes kuu. «Lähed arsti juurde, arst ütleb, et ära muretse, võta valuvaigistit ja puhka, asi läheb ise üle. Siis oled paar kuud terve, unustad ära. Siis tuleb sama asi uuesti. Käisin neli-viis korda visiidil. Lõpuks ei viitsinud arsti juurde minna, sest teadsin, et niikuinii midagi ei tehta. Umbes kaks aastat elasin nende väikeste sümptomitega.»

Ühel hetkel hakkasid sportlikul mehel tunda andma liigesed. Esmalt puus, siis põlv. Valutama hakkas ka alaselg. «Tundsin, et ma lihtsalt muutun juurviljaks. Ei suutnud enam midagi teha, ei saanud kummardada.»

Siis läks haigus ajju. Ravi viibimisel ongi oht, et bakterid liiguvad liigestesse, südamesse ja ka närvisüsteemi. «Pähe tekkis tunne, nagu elektrivool oleks sees. Tahaks nagu juhtmed välja tõmmata, aga ei saa. See ajas hulluks. Suutsin olla vaid pikali, päevad otsa. See ei olnud valu, aga nagu ebameeldiv elektrivool. Keskendumisvõime kadus, iga pisim toimetus oli väga keeruline. Ka lihtne mõttetegevus nagu pangaülekande tegemine käis üle jõu.»

Indrek käis seepeale läbi parimad arstid: reumatoloogid, neuroloogid, infektsionistid. Kokku umbes 40 tohtrit, kellest pooled Soomes, pooled Eestis. «Valisin head arstid, paraku polnud kasu. Kõige paremini tegid tööd noored ülikooli lõpetanud. Nad olid püüdlikud, uurisid.»

Varsti pärast liigesehädasid lisandusid halvatusepisoodid. Need tulid järk-järgult ja algasid näost, suu ümbrusest. Selleks ajaks oli esimesest palavikust möödunud umbes neli aastat.

Diagnoosini kulus veel kolm aastat. «Oli episoode, kus öösel magad ja pool keha halvatus ära. Seda oli paar korda. Tihti oli näohalvatusi, nägu ei liikunud, 30–40 korda. Ühe korra oli üle keha halvatus. Näost hakkas pihta. Ühel hetkel tundsin päise päeva ajal, et nägu kaotab tundlikkuse. Edasi kael, õlad, käed, jalad. Lõpuks nägin maailma, aga ei saanud midagi teha. Kiirabiga viidi haiglasse, kolm päeva uuriti. Alguses kahtlustati, et insult. Selgitati välja, et ei ole, aga samas ei teatud, mis on.»

Puukborrelioosi nakkusallikateks ja pärisperemeesteks on närilised, veised, kitsed, hobused, põdrad, hirved ja muud loomad, kelle verest puugid toituvad. Haigust kannavad inimestele edasi puugid. Foto: Péter Gudella / PantherMedia / Péter Gudella

Häiriv suhtumine

Annika P. (täisnimi toimetusele teada) mured said alguse 2018. aasta suvel pearingluse, iivelduse, tasakaalu- ja unehäirete ning alaseljavaluga. Ükski analüüs põhjust ei näidanud, puuki polnud ta vahetult enne kehal näinud. Kümnepäevase antibiootikumravi (AB) kuuri abil sümptomid taandusid, ent ei kadunud täielikult. Paar kuud hiljem naasid need palju võimsamana. Infektsionist ütles, et ravi on saadud ning Annika on terve. EMOs vastu võtnud perearst seevastu ütles, et kohe tuleks võtta antibiootikume, ent ta ei saa nakkushaiguste arstidest mööda minna.

«Sain infektsionistilt ​valuvaigistite retsepti. Ta ütles, et annab mu üle valuraviarstidele ja pean elu lõpuni valuvaigisteid ja antidepressante võtma. Palusin teda, et prooviks ikka kõigepealt põhjust, mitte tagajärge ravida. Kuid ta ütles selle peale, et kui mina tema kirjutatud antibiootikumide tagajärjel suren, on ju tema süüdi.»

Mis on puukborrelioos ehk Lyme’i tõbi?

Borrelioos sai oma nime Lyme’i tõbi pärast seda, kui USAs Connecticuti osariigi väikelinnas nimega Lyme tekkis 1975. aastal artriidi ehk liigesepõletiku juhtumite puhang. Alguses nimetati juhtumeid Lyme’i artriidiks, aga kui ilmnes, et haigusega kaasnevad ka neuroloogilised probleemid ja raskekujuline väsimus, muudeti nimi Lyme’i tõveks. Haiguse põhjustaja avastas 1982. aastal doktor Willy Burgdorfer. Selleks oli bakter, mis nüüd kannab avastaja järgi nime Borrelia burgdorferi.

Haiguse vastu pole hetkel saada vaktsiini ja selle põdemine ei tekita tulevikuks immuunsust. Puukborrelioosi tekitajateks on Euroopas peamiselt Borrelia burgdorferi sensu lato gruppi kuuluvad spiroheedid B. burgdorferi sensu stricto, B. garinii ja B. Afzelii. Spiroheedid kuuluvad bakterihõimkonda, mis näevad välja umbes nagu korgitõmbaja ehk on spiraalikujulised. Puukborrelioosi nakkusallikateks ja pärisperemeesteks on närilised, veised, kitsed, hobused, põdrad, hirved ja muud loomad, kelle verest puugid toituvad. Haigust kannavad inimestele edasi puugid. Mõnel pool levinud, näiteks ka Soome meediast läbi käinud väited, nagu haigust levitaks ka sääsed ja parmud, pole TÜ kliinikumi infektsioonikontrolliteenistuse sõnul tõesed. Sama ütleb oma kodulehel ka Ameerika Lyme’i tõve fond.

Haigusel on palju sümptomeid. Näiteks esimese kuu jooksul pärast nakatumist võib tekkida palavik, peavalu, väsimus, lihas- ja liigesevalu. Suurel osal juhtudest tekib hammustusekoha ümber migreeruv erüteem ehk iseloomulik punane laik. Ravimata jäänud borrelioos võib põhjustada närvisüsteemi-, südame- või liigeskahjustusi. Hilisemate sümptomite hulka kuuluvad näiteks tõsised peavalud ja kange kael, lööbed mujal kehal, liigesepõletik, eriti põlvedes ja teistes suurtes liigestes. Samuti valud kõõlustes ja lihastes. Südame kloppimine ja rütmihäired viitavad Lyme’i kardiidile ehk tekkinud südamepõletikule. Tekkida võib ka peaaju- ja selgroopõletik ning kihelus jäsemetes.

Novembris-detsembris läks olukord nii hulluks, et naine ei suutnud enam tööl käia. «Enamiku ajast lebasin lihtsalt voodis või põrandal. Valud olid meeletud. Ärkasin selle peale, et ei saanud hingata, liigutada, rääkida – nagu täielik halvatus. Olin kindel, et see on suremine. Mingitmoodi sain küüne suruda mehe kätte, kes selle peale ärkas ja mind raputas. 2019. aasta jaanuaris olin Põhja-Eesti regionaalhaiglas sees. Öeldi, et pöördugu psühhiaatri poole.»

«Pähe tekkis tunne, nagu elektrivool oleks sees. Tahaks nagu juhtmed välja tõmmata, aga sa ei saa. See ajas hulluks,» rääkis Indrek.

Jaanuaris õnnestus siiski reumatoloogilt anuda kuupikkune AB-kuur ning naine tunnistab, et pettusega õnnestus saada ravimeid kahe kuu jagu. Kuuri abil sümptomid kadusid. Kuid mõne aja pärast naasid need taas. Nüüd tellib Annika kuus 400 euro eest looduslikke antibiootikume. Oma ravile on ta seni kulutanud üle 4000 euro. Ta käis psühholoogi juures, kes ütles, et ta psüühikaga on kõik korras.

Tallinlanna Maarit Randrüüt ei läinud neli aastat tagasi kohe pärast puugihammustust arsti juurde, kuna vahetult pärast hammustust nähte ei tekkinud. Haigus lõi välja alles kaks aastat hiljem, kui liigesed jäid nii haigeks, et liikuda oli pea võimatu. Ta sai esmalt neli nädalat antibiootikumravi ja on jätkanud enda turgutamist loodusravimite abil. Nüüdseks on ravi kestnud kaks aastat ja kaks kolmandikku tervisest tagasi. «See jääbki, see on elustiilihaigus. Need on sümptomid, millega inimene harjub ja millega saab elada. Mul on see liigestes. Nii kui ma ei venita, on tunda, et liigesed jäävad kangeks, valutavad. Kui kommi söön või muidu patustan, annab kohe tunda.»

Borrelioosi tõttu ränka liigesevalu kannatanud Maarit Randrüüt paneb inimestele südamele, et endalt puugi leidmist ei tohi jätta tähelepanuta. Foto: Erakogu

Haiguse keeruline iseloom on paljudele kaasa toonud tõrksat suhtumist arsti juures. «Üks arst alguses ütles, et kuule, äkki lähed psühhiaatri juurde: äkki kujutad ette. Läksingi. Psühhiaater ütles, et tema arust olen psüühiliselt täiesti terve – mingu arsti juurde tagasi,» ütles Indrek.

Teda on nimetatud ka hüpohondrikuks: inimeseks, kes endale haigusi ette kujutab. «Olen saanud Eesti ühelt tunnustatud arstilt hinnangu, et olen hüpohondriline. Pärast seda ma enam Eestis arsti juures käia ei saanud. Kui see on digiloos sees, siis on kõik.»

«Mul on igasuguseid diagnoose. Kõige karmim nendest reumatoidartriit,» ütles Kersti (nimi muudetud). ««Kas te ise ikka aru saate, kus teil valus on?» kergitas perearst sarkastiliselt kulmu, kui näitasin, et nüüd on turses ja valus teine jalg. Püüdsin reumatoloogile seletada, et vajaksin ortopeedi ja arvan, et mu põlv on lisaks põletikule ka katki. «Tundmatu Artriit tuleb» – nii kutsuti mind seljataga,» kirjeldas Kersti oma kogemusi ja tsiteeris veel tohtrite ütlemisi: «Äkki vajate psühholoogi, me ei tea, mis teil viga on.»

Kui ka sõbrad ei mõista

Enamiku ajast Soomes elav Triinu Raudsepp tundis ühel hetkel väsimust, pea- ja alaseljavalu. Seejärel tõusis palavik ja üle keha tekkisid tugevad valud.

Ta läks Eestis perearsti juurde, kelle võetud vereproov näitas kerget põletikunäitaja tõusu. «Ei vaja antibiootikumravi, vastas mulle perearst. Soovitas koju minna, vett juua ja puhata. Palusin siis õde, kas nad teeksid mulle borrelioosi analüüsi, et lihtsalt kontrollida seda, kuna mul on kunagi enne olnud samuti borrelioos positiivne.» Antikehade test näitaski borrelioosi ja naine sai antibiootikumid.

Pole vaid Eesti mure

Borrelioosiga seotud mured pole Eestile spetsiifilised. USAs on meedikute vastasseis selle üle, kas haigusel on olemas krooniline vorm, saanud nime suur Lyme’i debatt või ka Lyme’i sõda. Patsientide kirjeldused oma kadalipust haigusega võitlemisel on küllalt sarnased. Neid vahendavad näiteks nii BBC dokumentaalsarja «Disclosure» episood «Under the Skin» kui ka USA dokumentaalfilm «Under Our Skin» ja selle järg.

Prantsuse arstiteadlased märgivad oma artiklis, et paljud patsiendid ja nende ühendused ning mõned arstid jagavad arvamust, et Euroopa riikides tehtavad proovid pole usaldusväärsed ja proove teha tasuks pigem eelkõige Saksamaal. See fenomen toob kaasa arstide usaldamise languse.⁴

Euroopa Parlamendi resolutsioonis 2018. aastast⁵ on öeldud, et Euroopas puudub üksmeel Lyme’i tõve ravi ja diagnoosimise asjus ning liikmesriikide tavad on erinevad. Samuti lisatakse, et paljusid patsiente ei diagnoosita õigel ajal ja neile pole kättesaadav sobiv ravi. Dokumendis märgitakse, et kuigi Lyme’i tõbi on meditsiinis hästi tuntud, on see endiselt aladiagnoositud, eriti kuna haiguse sümptomeid on raske märgata ja puudu on sobivatest diagnostilistest testidest. Samuti lisati, et Lyme’i tõve puhul järgitakse meditsiinisektoris sageli aegunud soovitusi. Seetõttu nõudis parlament Euroopa Komisjonilt lisarahasummade eraldamist Lyme’i tõve diagnoosimis- ja ravimeetodite arendamiseks.

Eelnevale üleskutsele vastas omakorda Euroopa mikrobiolooge ja nakkushaiguste arste ühendav organisatsioon ESCMID, et see põhineb liialdatud kuulujuttudel. Nad kutsusid üles võitlema mittevalideeritud testide, eksitavate diagnooside ja sobimatu ravi vastu.⁶

Mõistmist võib olla raske leida isegi sõprade seast. «Põdemise ajal oli üks probleem, et ei olnud kellegi juurde minna. Paarile-kolmele paremale sõbrale rääkisin asjast, aga nägin, et nad ei saa tegelikult aru, nad ei mõista mind. Ühel hetkel nad hakkasid vaatama, et ajan mingit jama,» rääkis Indrek.

Lõpuks tekkis Indrekul lisaks muudele vaevustele põlve vedelik. Ta käis Soomes arstide juures üheksa kuu jooksul pidevalt seda välja võtmas. Lõpuks ei pidanud põlv siiski vastu, tekkis Bakeri tsüst. Sealt valgus vedelik naha alt jalalabale ning see paisus suureks.

«Enamiku ajast lebasin lihtsalt voodis või põrandal. Valud olid meeletud,» rääkis Annika.

Lõpuks ütles Indrek Soomes reumatoloogi juures, et enne kabinetist ei lahku, kui midagi selgub. «Siis tajusin, et arst hakkas päriselt sellele probleemile mõtlema. Vaatas analüüse, mitukümmend A4-lehekülge. Siis ütles, et «kuule, sümptomid viitavad väga borrelioosile».

Kuna varasemate vereanalüüside tulemused olid negatiivsed, otsustas ta teha lisaks PCR-testi (see tuvastab bakteri DNA – toim). Tehti PCR-test põlvevedelikust ja plaks – diagnoos oli olemas!» Indrek sai 30 päeva antibiootikumravi ja enamik sümptomeid kadus kiirelt.

Antibiootikumid käsimüügis

Oma kogemuste tõttu on inimesed hakanud end ise oma parema äranägemise järgi ravima. Indrek ostab oma antibiootikumid Taist, kus need on käsimüügis. Samas rõhutab ta, et ei võta neid kergel käel, vaid selleni on viinud viimane häda. Kuigi esimene ravikuur tegi olemise tunduvalt paremaks, tulid sümptomid poole aasta pärast nõrgemana tagasi.

Teise kuuri tegi Indrek ise ja sümptomid kadusid taas. «Olen proovinud mitmesugust ravi, ka loodusravi. Antibiootikumid on ainuke asi, mis aitasid. Arstidest olen loobunud, see on kasutu. Mul on antibiootikume oma tarbeks varutud. Poolteist kuud tagasi tegin uue kuuri ise ja sümptomid taandusid taas üsna kiiresti.»

Ka Kersti hankis ravimid Aasiast. «Õpin nüüd uuesti käima, pikka aega kestnud tasakaaluhäired on tekitanud mingi imeliku uue lihasmälu, kus hoian pinges kogu keha ja jalad liiguvad valesti. Käima õppida on lihtne. Olen seda mitu korda teinud. Ma ei tea, miks borrelioosi ei ravita.»

Tartlanna Marge (nimi muudetud), kelle antikehade test oli piiripealne, hankis antibiootikume Bulgaariast ja Venemaalt, viimane on Aasia kõrval üks populaarseimaid kohti, kust antibiootikume hangitakse. «Perearst keeldus välja kirjutamast, aga enesetunne oli nii halb, et sain aru, et on vaja: olid lihaste ja liigeste valud, peavalu, nõrkus, mäluhäired, raskused lausete moodustamisega.»

Indreku juhtum paistab silma ka sellega, et temalt võeti kolm korda antikehade olemasolu näitavat vereproovi. Need olid kõik negatiivsed. «Selle põhjal arstid välistasid borrelioosi. Seda nimetatakse seronegatiivseks borrelioosiks, kui ei ole antikehi. Kui sümptomid viitavad borrelioosile ja vereproov on negatiivne, ei saa haigust välistada. Pead lisaproove tegema. Nagu PCR-test. Üks põhjus, miks haigus on krooniliseks läinud, ka minu puhul, on see, et arstid on võtnud seda proovi kui sajaprotsendilist tõde.» Sealjuures ütles Indrek, et pärast ravi olid positiivsed ka antikehade proovid.

Osa patsiente muretsema panev silt ühel Eesti perearstipraksise uksel ütleb, et borrelioosi ei pea kartma. Foto: Erakogu

Kuigi ametlik meditsiin neid heaks ei kiida, on välismaal, näiteks Saksamaal ja Poolas, olema spetsiaalsed borrelioosikliinikud, kus kombineeritakse ravis mitmesuguseid antibiootikume. Seal käivad ka eestlased. Näiteks Saksamaal Augsburgis asuv BCA-Clinic märgib, et pakub antibiootikumravi, looduslikku ravi ja ka nende kahe kombinatsiooni.

Osa 2. Arstid arvavad teisiti

Valus teema

Suur osa eelnevatest kirjeldustest on sellised, mida meedikute ametliku seisukoha järgi borrelioos põhjustada ei saa. Lääne-Tallinna keskhaigla infektsioonhaiguste arsti Kerstin Kase sõnul on tegemist arstidele valusa teemaga. «Sageli on patsiendid nii veendunud, et neil on borrelioos, et ükski analüüs ega selgitus neid ümber ei veena.»

Ühe aspektina usuvad paljud haiged oma kogemustele tuginedes, et osa haigusetekitajaid jääb kehasse alles ka pärast antibiootikumikuuri ja hakkavad seal immuunsüsteemi nõrgenemise korral taas paljunema. Osa uuringuid¹,²,³, mis Kase sõnul samas saanud teistelt teadlastelt negatiivset tagasisidet, on biokile moodustumist ka kinnitanud.

Meditsiinis levinud seisukoht lükkab kroonilise borrelioosi olemasolu aga ümber: «Kroonilist puukborrelioosi, mida saaks antibiootikumidega ravida, ei ole olemas,» vastati Tartu Ülikooli kliinikumi infektsioonikontrolliteenistusest.

Kui sümptomid püsivad või korduvad taas kaks kuni kuus kuud pärast ravi, nimetatakse seda Lyme’i tõve järgseks sündroomiks. On pakutud, et sümptomite kestmist põhjustab organismi immuunsüsteemi kestev aktiivsus ka pärast haigustekitajate kadumist. Eestis täidab borrelioosi ravijuhendi rolli ajakirjas Eesti Arst 2012. aastal ilmunud Tiina Prüki, Matti Maimetsa ja Irja Lutsari artikkel «Lyme’i tõve nüüdisaegne diagnostika ja ravi». Seal viitavad autorid uuringutele toetudes, et mitme topeltpimekatse ja platseeboga kontrollitud uuringu alusel ei ole neil juhtudel siiani näidatud borreeliainfektsiooni kestmist.

Vaja leida tõeline põhjus

Antibiootikumikuuri jätkamine pärast esialgset kuni kuu aega kestvat ravi Tartu ülikooli kliinikumi esindajate sõnul efekti ei too. Ka eelmainitud Eesti Arsti artikkel ütleb, et pikaajalise antibakteriaalse ravi soodsat mõju haiguse lõppemisele ei ole tõestatud. «Antibiootikumravi pikkus on 7–28 päeva,» öeldi infektsioonikontrolliteenistusest. Kerstin Kase täiendas, et pikkus peaks olema 14–28 päeva.

Kase sõnul ei saa haigus pärast antibiootikumikuuri tagasi tulla ning ravi toimib 100 protsenti. Kui mitte, on tegu mõne muu haigusega.

Ta ei eita, et inimestel on vaevused, aga nende põhjus peab tema sõnul sel juhul peituma mujal. Samuti rõhutas Kase, et borrelioosi kinni jäädes võib mõni muu tõsine haigus märkamata jääda.

«Kui borrelioosi ravi ei aita või kaebused korduvad, tuleb otsida kaebustele õige põhjus ja unustada borrelioos. Või siis antibiootikumi efekt on platseebo (nähtus, kui organism terveneb mõjutu ravi tagajärjel – toim). Platseebo on väga tugev mõjutaja, inimese psüühika on tugev asi. Välja arvatud juhul, kui keegi on saanud uue infektsiooni. Haigus ei anna immuunsust.»

Vaktsiin tulekul?

Borrelioosi vastu ei leidu hetkel vaktsiini. Ajalehe The Guardian artikkel «Lyme’i tõbi: kas lahendus on tulekul?» märgib, et 1990. aastate lõpus loodi esimene borrelioosivastane vaktsiin Lymerix. See oli efektiivne, kuid siiski mitte perfektne. Näiteks oli see kallis, ei toiminud väikeste laste puhul, kaitses ainult haiguse ühe tüve vastu ja oli saadaval vaid USAs. Vaktsiinidevastane hirm aga kaotas selle turult ja sellealane uurimistöö peatus.

Senini pole ükski tootja tahtnud Lyme’i tõve vaktsiiniga uuesti riskida, sest see tähendaks kuni 15 aastat kestvat uurimistööd ja miljardi dollari kulutamist. Samal ajal on olemas vaktsiinid koertele ja mõned meeleheitel inimesed on palunud oma loomaarstil seda endale manustada.

Siiski paistab lootuskiiri. USAs on valdkonna rahastus suurenenud. Austrias Viinis asuv firma Valneva töötab välja vaktsiini, mis kaitseb haiguse kuue levinuima tüve eest. Kui kõik läheb hästi, võiks vaktsiin inimeste käsutusse jõuda viie aasta jooksul.

Kase ütleb mitme varasematel aastatel meedias kõlama jäänud eksperdi arvamusega kooskõlas, et borrelioos on haigus, mis on Eestis sageli pigem ülediagnoositud kui jääb diagnoosimata ja põhjustab tohutult põhjuseta antibiootikumide kasutamist, mis võib osutuda palju ohtlikumaks kui borrelioos ise. «See võib soodustada resistentsuse teket organismis. Resistentsus võib olla nakkav, ühelt inimeselt teisele kantakse mehhanism üle.»

Kaks peamist viisi, kuidas borrelioosi esmalt diagnoositakse, on punase laigu ehk migreeruva erüteemi esinemine nahal ja vereprooviga leitavad antikehad. Kui patsiendil pole kumbagi, arstid üldjuhul ravi ei määra. Samas erinevatel andmetel kuni 40 protsendil nakatunutest laiku ei teki. Kase sõnul ei saa antikehade test valetada. See oleks tema sõnul võimalik vaid siis, kui inimesel on täielik immuunpuudulikkus.

«Kui borrelioosi antikehad on korduvalt negatiivsed, ei ole inimesel borrelioosi,» rõhutas Kase. «Kui on olnud hiljutine puugihammustus ja esmane test negatiivne, kuid tugev ​borrelioosikahtlus​, tuleb teha analüüs nelja nädala pärast uuesti. Borrelioosi antikehad jäävad negatiivseks kuni 50 protsendil nendest, kellel naha peal erüteem, sest bakter ei ole jõudnud nahast kaugemale, mistõttu immuunsüsteem ei oska selle vastu võidelda ning antikehi ei toodeta. Seetõttu, kui on olemas tüüpiline «laik», analüüse teha ei tohi, tuleb kohe alustada ravi.»

Ravi viibimise korral ongi oht, et bakterid liiguvad edasi liigestesse, südamesse ja ka närvisüsteemi.

Kase lisas, et Eestis on 25–50 protsendil täiskasvanutes borrelioosi antikehad igal juhul positiivsed, kuna elu jooksul on mikroobiga kokku puututud. Seetõttu tehakse borrelioosi analüüs ainult siis, kui puugihammustusele järgneb kaebuste teke 2–8 nädalat pärast hammustust. Tema sõnul aetakse borrelioosi ka tihti segi puukentsefaliidiga. Ta rõhutas, et borrelioosi saamiseks peab puuk olema nahale kinnitunud vähemalt 12 tundi. «Puukentsefaliidi puhul piisab pastöriseerimata piima joomisest või sellest, kui puugi sülg mikrohaavanditesse satub ehk puuk nii-öelda üle naha jalutab.»

Välismaa borrelioosikliinikute suhtes on Kase kriitiline ning neid tema kinnitusel ka järjest suletakse. «Nad teevad mittevalideeritud teste. Annad 20 000 eurot ja kui sul kuskil mujal ei ole leitud borrelioosi, siis seal leitakse.»

Seda, et spetsialistid vahel psühhiaatri poole pöördumist soovitavad, Kase kinnitas. «Lõppu tuleb see soovitus küll, aga seda ei saa öelda enne, kui kõik võimalikud põhjused on välistatud. Tihtipeale on see ainus selgitus, mis üle jääb.»

Kase lisas, et kui borrelioosi kandev puuk on inimese nahale piisavalt kaua kinnitunud (12–24 tundi), siis nakatuvad borrelioosi kõik, aga haigestub vaid 30 protsenti. «Ülejäänud juhtudel saab immuunsüsteem bakterist ise jagu.»

Perearst, kes põeb ka ise haigust

Ühes Eesti alevikus perearstiametit pidav Jaanika (nimi muudetud) on ise borrelioosi haigestunud ega ole seda siiani võitnud. Ta tõdeb, et haigestumine muutis tema hoiakuid. Jaanika toetab teooriat, et haigus jääb kehasse. «See haigus kipub jääma krooniliseks, nõuab aastaid tugevat tööd iseendaga, toitumise jälgimist, ravimeid, toidulisandeid. Haigust põhjustav bakter spiroheet on kehas endale kesta ümber kasvatanud, siin ta pesitseb. Kui organismi kaitsejõud on nõrgemad, lööb välja.»

Laigu või antikehade olemasoluta ei määra aga ravi ka tema. «Igaks juhuks ma ei ravi. Mul endal on kogemusi, et näiteks kolm nädalat pärast puugi hammustust veres veel antikehasid ei olegi. Aga kuus nädalat hiljem näiteks ühel patsiendil olid.»

Jaanika tunnistas, et asja pikalt uurinud patsiendid võivad borrelioosist rohkem teada kui keskmine perearst. «Perearst peab teadma kõikidest haigustest väga palju, borrelioos on üks väikene killuke tema suures tööampluaas.»

Üks mure haiguse diagnoosimisel on, et sümptomite poolest võib see meenutada paljusid teisi tõbesid. «Kaebused kipuvad olema üsna ebamäärased. Liigese-, ja närvikaebused, väsimus.»

Teine probleem on aeg, millest alati kipub puudus olema. «Kindlasti ma süveneks, kui oleks rohkem aega. Mitte et mul pole aega patsiendi muredesse süveneda, aga ei ole aega artikleid lugeda või ingliskeelset raviskeemi uurida.»

Sage haigus

2018. aastal haigestus terviseameti andmetel Eestis borrelioosi 2284 inimest. Haigestumus on aastati varieeruv. Näiteks 2013. aastal 1132 haigestunut, 2015. aastal 1402, 2017. aastal 1963, 2011. aastal aga 2303. Võrdlemisi suur haigestunus oli ka 2009. ja 2010. aastal, kui juhte oli üle 1700. Võrdluseks: mullu haigestus näiteks puukentsefaliiti 85 ja viirushepatiitidesse 177 inimest, tuulerõugetesse aga 4669. Euroopa Parlamendi 2018. aasta dokumendis märgiti, et kõigis liikmesriikides on puukborrelioosi esinemissagedus erineval määral kasvanud.

Ei tohi alahinnata

Maarit Randrüüt paneb inimestele südamele, et endalt puugi leidmist ei tohi jätta tähelepanuta. «Minule on oluline, et inimesed läheksid, sõltumata sellest, mida perearst ütleb, tegema vereanalüüsi.»

Indreku sõnum on, et seda haigust ei tohi alahinnata. «Inimesele, kes on haigusest lihtsalt kuulnud, tundub see lihtsa haigusena. Ja tundub, et ka arstide meelest on see lihtne haigus. Õigel ajal ravimata borrelioos on väga raske haigus. See on arstide seas alahinnatud haigus.»

«Kui selle borrelioositeemaga kohe tegelema ei hakata, on meil varsti rohkem töövõimetuid invaliide kui töötavaid inimesi,» tõdes Annika.

* nimed muudetud

Viited

1 Di Domenico, E. G. jt (2018). The Emerging Role of Microbial Biofilm in Lyme Neuroborreliosis. Frontiers in Neurology.

2 Sapi, E. jt (2019). Borrelia and Chlamydia Can Form Mixed Biofilms in Infected Human Skin Tissues. European Journal of Microbiology & Immunology.

3 Sapi, E. jt (2019). The Long-Term Persistence of Borrelia burgdorferi Antigens and DNA in the Tissues of a Patient with Lyme Disease. Antibiotics.

4 Eldin, C. jt (2019). Review of European and American guidelines for the diagnosis of Lyme borreliosis. ScienceDirect.

5 European Parliament resolution of 15 November 2018 on Lyme disease (Borreliosis)

6 ESCMID kodulehekülg. The EU parliament has adopted a resolution on Lyme borreliosis.