Toomas Nigola: milline on Jõulude tähendus Issanda aastal 2019
Kirikuõpetaja mõtiskleb selle üle, miks vajame jõulupühi ja aastast aastasse korduvaid lugusid, mida nende ajal räägitakse.
Igal aastal samal ajal kõlavad meie kõrvu aiva needsamad lood. Poodides vilguvad tulukesed ja helisevad südamlikud laulud õdusast perekondlikust osadusest kesk külma ja pimedat talve.
Meenuvad lapsepõlves kogetud elevad õhinad jõulu- või nääriõhtu ootuses ja hinges on soov pakkuda samasugust rõõmu ka omaenda lastele, lastelastele või, kui neid võtta pole, kasvõi midagi korda saata varjupaigas elavate loomade heakski. Igal aastal selsamal ajal needsamad lood.
Igal aastal selsamal ajal kõlavad kirikutes needsamad, ammu tuntud ja sajandist sajandisse jõulupühade aegu loetavad jutustused Petlemma rändavaist Joosepist ja Maarjast, nende ees suletud ustest ja loomalaudas sündivast lapsest, aga ka öösel oma tööpostil olevatest karjastest, suurtest meestest, keda korraga kohutab inglite ilmumine, liikvele aga viib inglite toodud rõõmusõnum sellest, kes on too Petlemmas sündinud lapsuke ja milleks ta on tulnud. Igal aastal selsamal ajal needsamad lood.
On seda siis vaja? Kas ehk ei aita juba? Ajal, mil ümberringi näib hinnas olevat eelkõige uudsus, aina millegagi üllatamine ja šokeerimine; ajal, mil traditsioonist on mõnel pool saanud pea sõimusõna, näib ehk tõesti pisut kummaline, kuidas aastast aastasse laulavad, loevad ja kuulavad sajad miljonid üle ilma ikka neidsamu vanu lugusid ega tüdi neist ometi. Näib, et 2019. aasta lõpu inimesed ei olegi nii väga teistsugused võrreldes 1. või 16. sajandil elanutega. Kirjad ja kombed muutuvad, inimesed jäävad inimesteks. Nagu jäävad samadeks ka nende sügavaimad vajadused.
Inimloomusesse kuulub igatsus osaduse järele. «Inimesel pole hea üksi olla,» tõdes Jumal juba loomisloos (1. Moosese 2:18) ja sedasama kogeme tänini. Inimloomuse osaks on igatseda ja püüelda läheduse poole teise inimese ja Jumalaga ühtaegu. Inimeseloom igatseb ületada tõkkeid ja piire, mis meid üksteisest lahutavad; ka füüsilisi, aga eelkõige vaimseid barjääre, mis varjavad ja eraldavad. 2019. Issanda aasta lõpul ehk enamgi veel kui 1. sajandil, kuid üldiselt ikka samaviisi.
Vabadust, armastust ja valgust vajame kõik, sünniaastast ja nahavärvist sõltumata.
Jõululugu jutustab meile Jumalast, kes ise teeb esimese sammu meie poole ja näitab meile samas, kuidas meiegi üksteiseni võime jõuda.
Kes Petlemma kandi karjaste kombel jõuluevangeeliumi kuulutust tõsiselt võtab ja sõime juurde lihakssaanud Sõna avastama ruttab, see avastab lõpmatu Jumala, kogu aegruumi valitseja, kes ometi tuleb meid kohtama ning meile lunastust kinkima nõnda väeti ja ohutuna, et kellelgi ei saa olla kahtlust selles, missugust kuningriiki on ta tulnud rajama. Võimuvõitluse, üksteisest ülekarjumise ja ähvardustega harjunud maailmas on see kaugel endastmõistetavusest.
Ühes Richard Hobbsi mõtiskluses ütleb Õnnistegija oma tulemise kohta: «Ma ei tulnud võimuga nõudma oma kuningriiki. Ma küsisin alandlikult, vallaliselt tüdrukult, kas tohin tulla, liha tema lihast, lapsena tema üsast. Isegi mitte täiesti arenenud lapsena, vaid embrüona, inimkonna väikseima ühikuna, täiesti kaitsetuna ja sõltuvana mu ema hoolitsusest nii tema enda kui ka minu eest. Suudad sa kujutleda kõige Loojat sisaldumas tema enda poolt loodud olendi ainsas rakus?
Ma ei otsinud erilisi eeliseid, ma kannatasin kõike, mida igaüks teist kannatab: seadsin ohtu oma eksistentsi just nagu igaüks teist riskib elu ja tervisega sündimisele eelnevail kuudel. Ja kui ma sisenesin oma maailma nõnda viisakalt ja tasakesi, kas on siis põhjust arvata, et ma tuleksin sinu südamesse jõhkralt ja lärmakalt? Miks kardate te mind sisse kutsuda?»
Nagu Jumal nõnda meid, nii saame ka meie ise üksteist tõeliselt kohata vaid iseennast vastuteeneid nõudmata, ähvardamata kinkides.
Kui me ikka taipame, et kui kõiksuse Jumalal kõlbab meid niimoodi armastada, vabastab see äratundmine meid endidki kartusest, olelusvõitluse ja konkurentsi kammitsaist üksteise poole sirutuma ja armastama. Vabastab jõuluvalgust jagama, täidab tõelise jõulurõõmuga ja muudab valgeks ka aasta pimedaima aja, rahakoti paksusest või ametikohast sõltumata.
Seda vabadust, armastust ja valgust vajame kõik, sünniaastast ja nahavärvist sõltumata. Vajame mitte ainult kord elus, vaid läbi elu ning mida vanemaks saame, seda kõnekamaks see meile saab.
Just seepärast kogunemegi taas ja taas sellesama loo ja nendesamade laulude ümber, mis kuulutavad: ka meile igaühele on sündinud Õnnistegija, kes on tulnud meid kurja kammitsaist Jumala laste vabadusse lunastama.
Leelo Tungal on sedasama tõdenud:
Ühteviisi kirgas, hele jõuluöö on kõikidele:
vaestele ja jõukatele, arutuile, nõukatele,
uhkeile ja rusutuile, usklikele, usutuile,
solvatule, salvajale, vangile ja valvajale,
öö on sama, sõnum sama – kõiki tuldi lunastama...
Tahaks öelda: kõiki neid.
Tegelikult tead: ka meid.