Väikese Milde suured edusammud

Eelmise aasta heategevuskontserdil: Milde Lisbeth ning tema ema Ilona ja isa Elger ütlevad headele inimestele suur-suur aitäh abi eest. Foto: Maarius Suviste

• Väikesel Mildel on pärast heategevuskontserti «Usun inimeste headusesse» hästi läinud
• Tal on kogu pere rõõmuks tekkinud tohutu motivatsioon ise liikuda
• Praegu teeb laps 20 sammu

Väike Milde Lis­beth, kelle heaks ja toetuseks korraldati mullu detsembris Tõrvas heategevuskontsert «Usun inimeste headusesse», on aastaga teinud suuri edusamme.

Tüdrukul on diagnoositud geenimutatsioonist tingitud spinotserebellaarne ehk 5. tüübi ataksia, mille avaldumist lastel loetakse haruldaseks. Teisisõnu: väikesel tüdrukul on väikeaju kahjustus, mistõttu puudub tal tasakaal, on halb motoorika ehk käe ja silma koostöö ning kõnehäire.

Milde Lisbeth on väga tubli ja õpib iga päevaga aina uusi asju ise tegema. Pere on positiivselt meelestatud ning püüab leida meetodeid ja vahendeid lapse arengu soodustamiseks.

Küsimusele, kuidas lapsel viimane aasta pärast suureks abiks olnud heategevuskontserti läinud on, vastas ema Ilona Reiljan: «Julgen öelda, et Mildel on väga hästi läinud.»

Tohutu motivatsioon ise liikuda

Aasta alguses põdes praegu veel lasteaias käiv tüdruk küll ühe viiruse teise järel ja pere kartis, et ei saagi eriti füsioteraapiaid jm teha. Kuid kevade poole läks tervis tugevamaks ning nad said taas järgida oma tavapärast treeningugraafikut: viis korda nädalas füsioteraapia, lisaks logopeed, tegevusteraapia ning üle kuu ka Rootsi terapeudi teraapiad. Lisaks plaanipärased taastusravid Haapsalu neuroloogilises rehabilitatsioonikeskuses.

«Mildel on tekkinud meie kõigi rõõmuks tohutu motivatsioon ise liikuda ja tugevate teraapiate koosmõjul on ta tõesti hakanud tasapisi ise kõndima, praegu siiski ainult 20 sammu,» ütles ema.

Mis teeb pere eriti rõõmsaks, on see, et need sammud on tulnud mittekontrollitud keskkonnas: «Harilikult on ta teinud samme füsioteraapias matil, et valus ei oleks kukkuda, kuid nüüd tegi ta need libedal parketil, olles ise veel täiesti tavaliste sokkidega.»

Võrreldes eelmise aastaga on tüdrukul paremaks läinud ka toe najal liikumine: praegu suudab ta seinast kinni hoides päris kenasti liikuda, samuti suudab ta tunduvalt kauem iseseisvalt toeta seista. Väljas liikudes vajab ta veel invakäru vaid pikemate jalutuskäikude puhul, lühikestel jalutuskäikudel liigub kas kõnniraamiga või käest kinni hoides.

«Päris iseseisvalt kõndimiseni läheb ikka veel aega. See vajab rohkem treenimist, sest kui ikka tasakaalutunnetust ei ole, siis see niisama järsku ei teki ka,» lausus Ilona Reiljan.

Hüpe unistuste täitumise poole

Nii et kas tegu on jõuluimega – suure unistuse täitumisele lähedale jõudmisega? «Ma päris jõuluimeks seda ei nimetaks – kuigi kiusatus on –, sest ta on ise selle nimel palju tööd ja vaeva näinud. Kuid suur-suur samm või isegi hüpe unistuste täitumise poole on see kindlasti,» rääkis ema.

Tüdruku kõige suurem unistus on ühel päeval ise omal jalal kõndida ja tantsida. Ja veel tahaks ta saada ajakirja esikaanel naeratavaks modelliks, priimabaleriiniks või lauljaks. Ta ise on veendunud, et tema loomulik sarm, ilu ja pikad blondid juuksed aitavad sellele kaasa.

​

Mildel on tekkinud meie kõigi rõõmuks tohutu motivatsioon ise liikuda, ütles Milde ema Ilona Reiljan.

«Soovime tänada veel kord kõiki, kes on Mildet sel teel aidanud rahalise panuse või heade soovidega – olge te hoitud ja kaunist jõuluaega kõigile!» sõnas ema.

Traditsioonilise heategevuskontserdi «Usun inimeste headusesse», kus mullu astusid Milde auks üles džässtrio Manfred ning Nele-Liis Vaiksoo ja Rolf Roosalu, korraldas mittetulundusühing Usun Headusesse.

Tüdruk ei olnud vaimustuses mitte ainult kontserdist, vaid ka tähelepanust. «Oli näha, et see, et tema jaoks midagi sellist tehti, puudutas teda,» ütles ema pärast kontserti. Kui ema ja isa küsisid lapselt, et mis talle enim meeldis, siis ta vastas: meeldis kõik.