Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2024/01/31/15861401t1h9323.jpg)
/nginx/o/2019/12/22/12830290t1h7eee.jpg)
- Maausulistel algasid jõulud juba pööripäeval
- Epp Margna teeb pööripäeval üheksa puu tuld
- 25. detsembril saabub päikesekalendri järgi uus aasta
Head uut 10 233. aastat,» soovib Põlvamaal elav kunstnik Epp Margna ülehomme lähikondsetele. Nagu teised Eesti maausulised, tähistab temagi 25. detsembril uue aasta algust, mis tõmbab joone alla pööripäeval alanud jõuludele.
«Minule on jõuluaja tähtsaimaks päevaks pööripäev,» ütleb kolmandat aastakümmet Eesti maausuliste ilmatunnetust tunnistav Epp Margna (54). Talvisel pööripäeval läheb päike tema sõnul «pessa», et haududa välja uus päikeseaasta, mille järjenumbriks on välja rehkendatud koguni aasta 10 233.
Need kolm lühikest talvepäeva, mil päike pesitseb ja päev on minuti pealt ühepikkune, ongi maausuliste kodudes jõuluaeg. Epp Margna peres täidavad neid päevi rituaalne tuletegemine, saunaskäik, lauamängud ja muidugi ühised söömaajad külla tulevate laste ja lastelastega. «See on aeg, mil peab omade vahel aega olema. Suur pere aeg,» ütleb Epp, Põlvamaa tänavune aasta ema.
Kaagveres, Kanepi-Otepää teest kilomeeter-paar eemal üksildaste kuplite vahel asuvas Epp Margna ja Toomas Kalve kodus saab jõuluajaks valmistumine tasase alguse detsembri esimeses pooles. Kui sel ajal maausulist emandat külastame, on piparkoogitainas valmis, kuid see on kohustuste jäämäe veepealne osa.
/nginx/o/2019/12/22/12830283t1ha3c0.jpg)
Tuhaga vana taak välja
Kombekohaselt tuleb jõuluajaks kogu maja põhjalikult koristada. Valmistada ja üles riputada nii elumaja kui abihoonete ustele käivad ohutised, et püüda kinni ringiuitavad kurjad vaimud. Koguda ja seada pliidi manu tahenema üheksat sorti puid, millest pööripäeval süttib rituaalne tuli. Teha valmis verivorstid ja sült ning tuua tuppa kuusk.
Ettevalmistuste finaal on pööripäeval tehtav tulekollete puhastamine. «Kogu tuhk tuleb koldest välja viia – see on vana aasta taak,» selgitab Epp. Seegi tehtud, jääb ta abikaasa Toomasega ootama pööripäeva «pööramise» hetke, et läita rituaalne üheksa puu tuli. Tänavu langes pöörihetk eilsesse hommikusse kella 6.19 peale.
Kindlat nõuet, millised puud peavad üheksa puu tules praksuma, seatud pole. Peaasi, et neid oleks üheksa. «Vaher, saar, pihlakas, õunapuuoks, küsin tamme käest luba väike oks võtta,» tutvustab Epp tulerooga. «Üheksa on maagiline number, nagu kolm, viis, seitse.»
Kombekohaselt tuleb jõuluajaks kogu maja põhjalikult koristada. Valmistada ja üles riputada nii elumaja kui abihoonete ustele käivad ohutised, et püüda kinni ringiuitavad kurjad vaimud.
Rituaalse tule ülesvõtmine on peremehe ülesanne ja vastutus. Seda jälgitakse hinge kinni pidades, sest leek peab ühe tikuga loitma minema. «Siis võib loota ladusat aastat,» põhjendab Epp. Et peremehel see kindlasti õnnestuks, on puud varakult pliidi juurde kuivama pandud. Tulele tuuakse seejärel joogiohvriks õlut ning jälgitakse, et leek, hoidku selle eest, koldesuust end tuppa ei küünitaks, sest see pole hea enne.
Üheksast puust tehtud tulega saabki jõuluaeg sisse juhatatud. «Algab aeg, mil päike on pesas,» räägib Epp. «Päev ei lähe siis lühemaks ega pikemaks, enne kui 25. detsembril on kukesammu jagu pikem – sellest loetakse ka uue aasta algust.»
Kuni uut aastat, mida maausuliste kõnepruugis kutsutakse ajastaega, luuakse, on perel kolm päeva, et nautida koos olemist, suitsusauna ja söömist. Sööma peab korralikult! Jõulud on ilma igasuguse valehäbita söömise, uue jõu kogumise aeg.
«Laual peab olema liha, et uus aasta koguks sealt jõudu kaasa,» ütleb Epp ning lisab: «Ega siis pea sööma nii, et halb hakkab. Oluline, et kõigile jätkuks ja muist sööke jääks ööseks lauale esivanemate hingedele.»
/nginx/o/2019/12/22/12830289t1hf062.jpg)
Maa tegi maausuliseks
Maausu juurde jõudis Margna umbes 30 aastat tagasi, kui kolis Karulasse. Kõrvaline koht, loodus ja inimesed avaldasid alustavale kunstnikule mõju, mis jäigi kestma. «See oli üksik talukoht, kus polnud isegi elektrit,» meenutab ta. «Aasta aega elasime elektrita.» Ent see-eest olid väekad naabrid, kes maausu maailma ust Epu ees paotasid. «Minu naabriteks sattusid Kaido Kama ja Pulga Jaan, sagedasti käis Kaido poole Kalle Eller. Keskkond ja lävimine nende inimestega selleni viiski.»
Ajal, kui Kaido Kama oli siseminister (1994-1995), registreeriti Eestis ametliku usuühendusena maausuliste ja taarausuliste Maavalla Koda, mille liikmeks Margna kohe astus. Tegemist pole ristikirikule sarnase organisatsiooniga, millel oma sisemine hierarhia ja preestrid. «Maausuliseks olemine ei eelda kuhugi kuulumist ja enamasti inimesed elavad ja ongi seda endale sõnastamata,» selgitab Epp.
Sellest tasub vahest otsida ka seletust eestlaste statistilisele usuleigusele. Pole ju võimatu, et eneselegi aru andmata on paljud meie seast vaikimisi maausulised. «Lihtsad maainimesed ei sõnasta seda enda jaoks, et nad on maausku. Nad elavad loodusega võimalikult kooskõlas. See on elulaad ja mõttelaad, et sa ei pea ennast kõigest ülemaks. Inimene ei ole looduse kroon,» lausub Epp.
Maausu avastas Margna enda jaoks umbes 30 aastat tagasi, kui kolis Karulasse. Kõrvaline koht, loodus ja inimesed avaldasid algajale kunstnikule mõju, mis jäigi kestma.
Kristlaste kolmainu või moslemite Allahiga võrreldavat jumalat maausulistel pole. Pole ka nime ja näoga Kristuse-eelseid jumalusi, kelle puhul tõmmata paralleele Antiik-Kreeka olüposlastega. Ja kuigi möödunud sajandi esimesel poolel üritasid taarausulised selliseid luua, ei kandnud ettevõtmine rohket vilja.
«Meile on kõik elav, aga ühest jumalat pole üheski loodususundis,» tutvustab Epp. «Päikesel, tuulel, veel, äikesel on oma vägi, aga puudub hierarhia, sest kõigi nendega on mõistlik hästi läbi saada.»
/nginx/o/2019/12/22/12830285t1h0d7d.jpg)
Vormilt kristlik, sisult paganlik
Igal maausulisel on kusagil oma puu või paik, millega (või õigemini kellega) ta tunneb tugevamat sidet, tajub väe jõudu. Ent on ka kohti, mille väge tunneb korraga rohkem inimesi. Selliseid on Epu sõnul kõige lihtsam üles leida kohanimede järgi, millesse eestlaste loodususund on sajanditega ladestunud. Näiteks Pühajärv ja Pühajõgi annavad aimu nende veekogude tähendusest eestlaste usundis.
Maausk on jäänud Eestis selle peale laotatud kristluse kultuurikihi all elama. Loodususundid ja kristlus pole aga sugugi nii erinevad, kui pealtnäha paistab. Nii on Jeesus Kristuse sünnipäev langenud otsekui juhuslikult samale päevale, kui Rooma impeeriumis tavatseti tähistada päikesejumal Mithra sünnipäeva: 25. detsembrile.
«Midagi juhuslikku siin ei ole, sest loodususundid on palju vanemad kui kristlus,» leiab Epp. «Jeesus Kristuse sünd on üsna teadlikult sellele kuupäevale viidud.» Nõnda ongi kristlaste jõululaupäev Eesti maausulistele hoopis vana-aastaõhtu.
Kurjus läheb tulle
Uue (päikese)aasta esimesel päeval, mida maausulised kutsuvad ajastaja päevaks, erilisi rituaale Epp ei täida. Sel päeval on paslik kokku korjata enne jõule tubadesse ja ustele riputatud ohutised ning need ära põletada. Needsamad, mis olid üles pandud kurjade hingede kinnipüüdmiseks. «Nii põletad ära ringi liikunud kurjuse, mis on sinna kogunenud,» sõnab Epp.
Selliseid kahe risti seatud oksakese lõngaga kokkusidumise tehnikas tärnikesi teevad lapsed Epu sõnul mitmel pool käsitöötundides, kuid üldiselt pole kellelgi aimu, et need üles seatud jõulukaunistused tuleks hiljem tingimata ära põletada. Meie endi hüveolu huvides. «Need ei peaks tolknema jääma,» soovitab Epp, kes jutuajamise jooksul on just ühe sellise valmis saanud.
/nginx/o/2019/12/22/12830286t1h174a.jpg)
Aeg algas Eestimaa loomisest
Eesti maausulised viivad oma ajaarvamise tublisti kaugemale minevikku kui meile harjumuspäraseks saanud Jeesus Kristuse sünni järgi käiv arvestus, sest Maavalla kalendri järgi algab 25. detsembril aasta 10 233.
Nagu eri kultuurides tavaks, on ka Eesti maausuliste ajaarvestus seotud kellegi või millegi sünni või loomisega. Eesti loodususundi järgijad on võtnud ajaarvamise aluseks sündmuse, mida teaduses tuntakse kui Billingeni katastroofi. Selle vapustuse tagajärjel 8213 aastat enne Kristust ühines Balti jääpaisjärv Atlandi ookeaniga, see tõi Läänemere nõos kaasa veetaseme languse umbes veerandsaja meetri võrra. «Sündis meie maa,» võtab Epp Margna kokku.
Loona sigatsejatele ei andesta
Erinevalt kristlusest ei tunta Eesti maausus pattude andeksandmist ning kõik kurja nuhtleb loona vanatestamentlikus vaimus inimesele endale või tema järeltulijatele kätte.
Loonaks kutsuvad maausulised kõike meid ümbritsevat, millesse tuleb suhtuda lugupidavalt ning võtta sealt täpselt nii palju, kui jaopärast tarvis, selleks luba küsides ja ilusti tänades.
Ahnitseja ja rüüstaja peab aga arvestama, et mingisugust pattude andeksandmist tehtu eest loota pole. «Kui oled jamaga hakkama saanud ja keeranud loodusele käki kokku, siis ühel või teisel moel tuleb see tagasi. Sa ei saa indulgentsi osta,» lausub Epp Margna.
Et maausus puudub põrgu, toimub kättemaks sigatseja elu jooksul või kandub üle tema lastele. «Pead vastutama iga oma teo eest. Oled üks kõige seast. Sa ei saa kehtestada ainult oma reegleid,» soovitab Epp.