Rein Järvelill: riigita kuningriigi rahvas peab kalliks oma tavasid

Ülemsootska Rein Järvelill Foto: Arved Breidaks

Setode eestkõneleja tuletab meelde, et iga seto saab midagi ise ette võtta seto kultuuri säilimiseks.

Inimkonna ajaloos ja tänapäevalgi tuleb ette palju käitumisi ning uskumusi ja traditsioone, mis pole ratsionaalselt seletatavad ja tunduvad mängu või muinasjutuna. Aga iga konkreetne ühiskond, olgu see suur või väike, võtab neid väga tõsiselt ja järgib neid, isegi kasutades selleks riigi sunnimehhanisme.

Need on ühiskondlikud kokkulepped ja tavad. Vahel on need kirjutatud reeglid, aga mõnikord kirjutamata reeglid, mille mittejärgijaid karistatakse või vähemalt suhtutakse neisse teatud põlgusega. Üsna hästi on paika loksunud ka rahvusvahelise käitumise reeglid nende sümbolite osas, mida võiks nimetada diplomaatiliseks normiks.

Setode kogukonnal on oma reeglid, tavad ja traditsioonid. Neid ei ole võimalik eirata, tunnustada või mitte tunnustada, need on lihtsalt olemas: sõltumata sellest, kuidas ülejäänud neid vastu võtavad või mida see teiste jaoks tähendab. Kui seto räägib oma emakeeles – seto keeles –, siis hoolimata sellest, mida ütleb Eesti keeleseadus, on see keel setole seto keel.

Kui kiioraga ülembsootska ületab Eesti-Vene piiri, kohtleb Vene piiriteenistus teda VIPina ning Petseri kloostriülem kutsub ta suurte pühade ajal vastuvõtule.

Kui seto läheb oma püha ajal kalmistule, katab oma esivanemate haual laua ning sööb seal koos esivanematega pidusööki, ei ole see kalmisturahu rikkumine ega ebasünnis käitumine. Kui setod tulevad kokku oma kuningriigipäevale ja valivad seal setode ülembsootska, on see nende kuninga maapealne asemik, sõltumata sellest, mida arvavad kõik teised.

Ja sellest pole lugu, et sellist protseduuri ega staatust pole kirjeldatud üheski Eesti Vabariigi ega Vene Föderatsiooni seadusaktis. Setod on oma kuningriiki pidanud ja ülembsootskat valinud juba veerandsada aastat ja see on muutunud osaks nende loomupärasest õigusest, koos sellest tulenevate tagajärgedega.

Ühiskondlik mäng sümbolitega riiklikul tasandil läheb tihti väga tõsiseks. Kui Eesti Vabariik on sätestanud oma riiklikud sümbolid, kaitseb ta neid isegi karistushirmuga. Eesti puhul pole see muidugi mingi erand, sest oma sümboleid kaitseb seaduse jõuga enamik riigiks koondunud või koondatud kogukondadest.

Tegelikult oleks tore mõttemäng, kui mõelda, mis oleks, kui Eesti riik kaitseks samamoodi ka setode põhisümboleid, millel on setodele kogukonda ühendav väärtus.

Sellisel juhul kõlaks meie karistusseadustiku üks paragrahvidest näiteks järgnevalt: Setomaa ülembsootska tiitli või tema ametimärgi kiiora kasutamise nõuete rikkumise, samuti kiiora kaubamärgina kasutamise eest karistatakse rahatrahviga kuni sada trahviühikut või arestiga. Aga õnneks ei vaja Seto Kuningriik sellist karistussüsteemi ning selline seadus pole ka kuidagi vajalik.

Kui seto läheb püha ajal kalmistule, katab oma esivanemate haual laua ning sööb seal koos nendega pidusööki, siis see ei ole kalmisturahu rikkumine ega ebasünnis käitumine.

Nüüd siis korraks tagasi diplomaatilise mängu reeglite juurde. Kui setod võtavad tõsiselt oma «mängukuningriiki» ja selle sümboleid, ei jää ka teistel muud üle, kui hea tava kohaselt võtta neid vägagi tõsiselt. Kui võimusümboliga ehk kiioraga varustatud ülemb­sootska ületab Eesti-Vene piiri, kohtleb Vene piiriteenistus seda isikut VIPina ning Petseri kloostriülem kutsub ta suurte pühade ajal vastuvõtule ja asetab enda paremale käele.

Sama lugupidavalt ja aktsepteerivalt suhtuvad setode valitud esindajatesse Eesti ametivõimud ja institutsioonid. Seda hoolimata sellest, et ülembsootska institutsioon pole ühegi Eesti seadusega sätestatud ja puudub ka sanktsioon selle sümboliga väärkäitumise puhul.

Setomaa ülembsootskal puudub võimuaparaat, sunniaparaat ja riigikassa ning tema võimu peamine alus on rahvalt saadud mandaat ning sellele tugineb kogu tema autoriteet.

Tõsi küll, siin on veel üks väike nüanss, mis peitub ülembsootska nimetuses. Nimelt tähendab see tiitel teatud jumalikku või müütilist volitust. Sootska on volitatud esindaja, saadik, käsutäitja ehk Seto Kuningriigi tegeliku kuninga Peko maapealne käsutäitja. Ja ülembsootska on siis vastavalt hetkel ametis olev Peko asemik Seto Kuningriigis.

Mütoloogiliste kangelaste vastu aga ei saa. Nii nagu Kalevipoeg ootab eesti põlve uueks loomist, magab Peko Petseri liivakoopas õiglase und, et ühel päeval tulla oma rahva juurde tõelise kuningana, et asendada «mängukuningas» – ülembsootska. Seni kui see päev tuleb, annab Peko oma rahvale juhiseid läbi ülembsootska unenägude.

Viimati andis kuningas Peko oma rahvale teada, et iga seto kohus on midagi ise ette võtta seto keele ja kultuuri säilimiseks. See ettevõtmine võib olla väga väike ja jõukohane asi. Näiteks õppida ära paar setokeelset sõna. Aga see ettevõtmine võib olla ka midagi palju suuremat: ehk suudab keegi asutada setokeel­se lasteaia või kooli. Teiseks käskis Peko seto rahval kokku hoida. Ma ei tea, kui tõsiselt setod neid käske võtavad, ülembsootskana ei saa ma kedagi käsu rikkumise eest karistada, aga vähemalt ise, olles seto, püüan neid käske täita.