Kauksi Ülle: Looduse hävitamise järel kaob ka keel

  • Lõuna-Eestis pole suudetud luua omakeelset kooli
  • Metsa lageraiumine lööb väikerahval pinna jalge alt
  • Inglise keel trügib uksest ja aknast kallale

Obinitsas elav kirjanik Kauksi Ülle tõdeb, et põliskeele säilimiseks on tingimata tarvis selle hoidmist soodustavat keskkonda, mis iga lageraiega üha halvemaks muutub. 

FOTO: Arved Breidaks

Võru-seto kirjanik Kauksi Ülle vaatab murega, kuidas kas piitsa ähvardusel või präänikuga meelitamisel unustavad soome-ugri rahvad oma põliskeele ning lõikavad harvesteriga läbi oma juured.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Lõppenud 2019. aasta oli ÜRO kuulutanud põliskeelte aastaks. Ent kas pole kriipiv, et see jääb paljuski meelde selle poolest, kuidas Udmurdi teadlane Albert Razin süütas end avalikult põlema ning hukkus, saadetuna plakatil oleva värsireaga «ja kui homme kaob mu keel, siis mina olen täna valmis surema»?

Umbes selline asi on mind omal ajal käivitanud, miks ma hakkasin oma kodukeele, lõunaeesti keelega tegelema. Ülikooli ajal hõimupäevadel näidati Lennart Meri filmi «Veelinnurahvas», mis räägib viimasest kamassist, meie keelesugulastest. Seal oli naine, kes kõneles lille ja rohuga, sest mees suri ära ja ta oli viimane kamass. Tal polnud omas keeles mitte kellegi teisega rääkida kui lille, heinamaa ja jumalaga.

Tagasi üles