Umbes selline asi on mind omal ajal käivitanud, miks ma hakkasin oma kodukeele, lõunaeesti keelega tegelema. Ülikooli ajal hõimupäevadel näidati Lennart Meri filmi «Veelinnurahvas», mis räägib viimasest kamassist, meie keelesugulastest. Seal oli naine, kes kõneles lille ja rohuga, sest mees suri ära ja ta oli viimane kamass. Tal polnud omas keeles mitte kellegi teisega rääkida kui lille, heinamaa ja jumalaga.