Arved Breidaks: Putini pidu Tartus

Arved Breidaks Foto: Arvo Meeks

Võimalus, et juulis Tartus toimuvast soome-ugri rahvaste kongressist võtab osa ka Venemaa president Vladimir Putin, on paljud kihevile ajanud. Ühelt poolt võiks tema külaskäik justkui tähistada uut lehekülge Eesti-Vene suhetes. Teisalt ei saa mööda vaadata faktist, et Putini Venemaal käib sihipärane ugrilaste venestamine, et mitte öelda hävitamine.

Jaanus Piirsalu on avaldanud Postimehes suurepäraseid ülevaateid udmurtide käekäigust, kelle maal vene keskvõim sulgeb põliskeelseid koole ja surub peale venepärast elu. Vanemad loobuvad oma lastega udmurdi keeles kõnelemast, sest ei näe oma keelel enam tulevikku. Allakäiguspiraal kerib üha kiiremini: koolid viiakse linnadesse, kus võimutseb vene keel ja meel, külad hävivad ning põlisrahval kaob pind jalge alt.

Mida saame teha? Kutsume Putini Tartusse ja ütleme talle, et olgu hea mees ja jätku järele? Andku väikerahvastele hingamisruumi! Kas julgeme seda? Peame seda sobilikuks? Kui soovime venelastega riigi tasemel paremini läbi saada, tuleb võtta mõnes küsimuses leebem positsioon, teha järeleandmisi. Soomlased seda oskavad ja neil on Kremli esimese mehe juures eksklusiivne staatus.

Briti peaminister Neville Chamberlain nimetas 1938. aastal Tšehhoslovakkiat kaugeks maaks, millest britid vähe teavad. Hitler sai vihjest aru ja hävitas selle riigi. Küllap peetakse meilgi udmurte ja teisi Vene riigis elavaid ugri hõime kaugeiks rahvaiks, kellest me ei tea midagi. Kas Venemaa ugrilased on ohver, mille toomine aitab meil Moskvaga suheteid siluda?

Võimalik. Maname ette näo, et Vene võimu ülal peetavatest folkloorirühmadest piisab kultuuri elushoidmiseks ju küll. Pealegi kui inimesed ise loobuvad oma keelest, ei saa seda ju Putinile ometigi ette heita. Putin kuulab ja noogutab, tõuseb püsti ja tunnustab Eesti sõpru, kes viimaks hakanud maailma asjadest õigesti aru saama.

Kas Venemaa ugrilased on ohver, mille toomine aitab meil Moskvaga suheteid siluda?

Loodan, et Putin jätab sedapuhku Tartusse tulemata ja saadab sinna oma suursaadiku. Päevselgelt kasutaks Vene riigipea seda tribüüni oma propaganda edastamiseks, kuidas väikerahvaste kultuurid teevad Venemaa rüpes läbi enneolematut arengut. Ja kuigi udmurdi kultuuri tehakse edaspidi vene keeles, siis mis seal ikka – parem pool muna kui tühi koor.

Oleks küllap parem, kui Eestis toimuv soome-ugri kongress jääb kohaks, kus inimestele võimaldatakse vahetu ja aus suhtlemine kahepalgelise poliitilise show’ta, milleks see paratamatult muutuks, kui Venemaa esimene mees peaks saalis esireas istuma.