Jaan Rapp: Trump pole rumal

Jaan Rapp Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Sellest saadik, kui Donald Trump neli aastat tagasi USA presidendiks valiti, on arutletud, mis mehega tegu on.

Uue hoo said juurdlemised aasta algul, kui USA riigipea käsul tapeti Iraagis Iraani kindral Qassem Soleimani. Teadaolevalt oli küll tegu sadistliku, kuid mõjuka mehega ja sellisel moel toime pandud rünnak tekitas paljudes mure: kas nüüd läheb sõjaks.

Lahendus oli justkui ootamatult lihtne: Iraani raketirünnak sõjaväebaasile, kus keegi viga ei saanud. Ülitraagiline juhtum lennukiga on omaette teema. Ja vastukaaluks Trumpi lubadus, et jätkatakse uute sanktsioonide väljanuputamisega. Ei mingit kolmandat maailmasõda. Vähemalt sedapuhku.

Milles siis asi? Kas Trump lõi tõesti verest välja? Minu meelest mitte. Ei maksa unustada, et tegu on valimiste aastaga ja nii tuleb ametis oleva presidendi tegemisi lahti mõtestades mõelda sellele, et eelkõige lähtub ta oma tegudes ilmselt soovist saada tagasi valitud. Iraani kindrali tegudele ei saanud USA Bagdadi saatkonna ründamise järel enam läbi sõrmede vaadata. Teisalt on Trump pidevalt rõhutanud, et tema huvi pole paljudes paikades korraga maailma politseinikku mängida ja pigem soovib ta USA vägesid pingekolletest välja tõmmata. Sõda Iraaniga sellesse skeemi ei passi.

Pealtnäha ootamatuid ja poliitilises mõttes hulle tegusid on teinud paljud riigimehed.

Olen nõus ajakirjanik Neeme Raua mõttega esmaspäevases Postimehes, mille kohaselt on Trump ikkagi müügimees, kelle meelest tulebki käituda ootamatult, isegi emotsiooni põhjal. Ja sel eesmärgil võib ka vahel nii-öelda lolli mängida. Ka USA üle-eelmise presidendi George W. Bushi kohta räägiti ju, et teda polevat häirinud, kui teda rumalaks peeti. Ja just enese alahindamist ära kasutades tõusis mees USA juhiks.

Pealtnäha ootamatuid ja poliitilises mõttes hulle tegusid on teinud paljud riigimehed. Suurbritannia üks legendaarsemaid peaministreid Winston Churchill alustas poliitikateed konservatiivina, siis oli 20 aastat liberaal ja seejärel sai temast taas ametlikult konservatiiv. Tavamõistuse seisukohalt naeruväärne!

Veelgi vähem on põhjust Trumpi rumaluses süüdistada või rääkida tema erakordsest järjekindlusetusest, kui mõelda ühele tema seekord ehk tugevamale vastaskandidaadile demokraatide ridadest. Ärgem unustagem, et Michael Bloomberg on vahepeal olnud vabariiklane.

Seega pole põhjust paanitseda: USA eesotsas pole rumal mees ega ka tasakaalutu hull, kes maailma sõtta tahaks saata. Pigem on tegu ärimehe laadi poliitikuga, kelle iseloom just kergete killast pole.