Koolitusel tõdeti, et õppimine ei tapa, vaid teeb targaks ja tugevaks

Käimas on programmeerimise meistriklass Foto: Riina Kütt

Üks koolitus täiskasvanutele on Lõuna-Eestis ringlemas, aga sugugi mitte omapäi, nagu laulukoorem tuntud estraadiloos, vaid õppinud koolitaja juhendamisel ja tarmukate õppijate kaasalöömisel.

Tegu on koolitusprojektiga «Õppimine on eluviis», mille eestvedaja Lõuna-Eestis on koolituskeskuse Tungal asutaja ning koolitaja Riina Kütt. Koolitus on suunatud täiskasvanute õpioskuste parandamisele ning sihtrühm on inimesed, kes mingil põhjusel on õppimisest ja teadmiste täiendamisest mõnevõrra või mõneks ajaks eemale jäänud.

«Mis igal koolitusel täpselt toimub, sõltub õppegrupist. Mis vanuses on õppijad, mis on nende vajadused, kas grupis on mehed-naised või ainult naised,» loetleb Kütt.

Praktika näitab, et tavaliselt tulevad kokku pigem naised. See on Eesti eripära, et teatud vanusest alates on naised aktiivsemad, uudishimulikumad, tahavad rohkem tegutseda ja silmaringi laiendada.

Projekti järgi toimuvad Lõuna-Eesti koolitused neljas maakonnas: Võru-, Viljandi-, Valga- ja Põlvamaal. Igas maakonnas on üks koolitus juba toimunud ja 2020. aasta jooksul tuleb igas maakonnas veel üks koolitus. Jõulukuu hakul lõppes kaks kuud kestnud koolitus Valgamaal Pukas.

«Olen otsustanud, et teen koolitused väiksemates kohtades, mitte maakonnakeskustes. Just sellepärast, et inimestel oleks võimalik kodu lähedal õppida. Kohalik seltsimaja, kooliruumid, raamatukogu – sobivad ruumid ikka leiab. Pukas näiteks oli koolituskoht kogukonnaköök, mida haldab mittetulundusühing Puka Kogukond,» selgitas Kütt.

Võiks ju arvata, et kui üle mitme(kümne) aasta tuleb tasuta koolitus koju kätte, on huvi asja vastu suur. Kütt ütleb, et see võib nii olla, aga ei pruugi. «Kui kohalikus elus ei ole midagi pikalt toimunud, pole inimestel ka harjumust tulla ja osaleda. Nad lähevad pigem maakonnakeskusesse või siis ei minda üldse mitte kuskile, vaid ollakse kodus.»

Täiskasvanute õpioskuste parandamisele suunatud koolitusel räägitakse pealtnäha lihtsatest, aga tegelikult üsna sügavatest ja suhtumist muutvatest asjadest: kuidas tõhusamalt õppida, mis seda segab ja mis soodustab, kuidas aju töötab, kuidas edukalt esineda ja oma hirme ületada, kuidas seada ja saavutada eesmärke. Sihtrühm on enesearengust huvitatud täiskasvanud, kes seni vähem õppes osalenud või kes on oma eluga kuidagi «kinni» jäänud ning vajaksid väikest positiivset müksu, et leida endale kas uusi võimalusi õppimiseks, töötamiseks või mingil teisel viisil eluga edasi minemiseks.

«Koolitus on üks mahukamaid samalaadsete tasuta koolituste hulgas, mida praegu täiskasvanutele Euroopa Sotsiaalfondi toel pakutakse; see kestab umbes kaks kuud ja kokku saadakse kord nädalas. See kestus võib ka alguses inimesi hirmutada. Aga kui oleme umbes poole peale jõudnud, siis osalejad ohkavad, et küll on põnev ja kui see kõik nüüd läbi saab, mis me siis tegema hakkame! Koolituselt on saadud positiivne impulss,» selgitas Kütt. «Koolituse käigus me kaardistame ka, mis on kellegi õppimise soovid. Sest igaüks kannab endas mõtet, et tahaks midagi veel õppida. See võib olla lihtsalt koduses majapidamises vajalik asi, mida osata, aga võib olla ka uue eriala õppimine. Mina koolitajana töötan selle nimel, et inimesel tekiks hinges hea tunne ja enesearmastus selle sõna kõige paremas mõttes suureneks. Et pärast koolitust oleks eneseusk suurem ja ollakse üle elu jooksul tekkinud õppimist takistavatest piirangutest või tõketest. See on minu südamesoov.»

Oktoobris-novembris Pukas toimunud koolitusel osales ka Ilmatu talu perenaine Heli Helistvee Põlvamaalt. Ta sõnas, et nii mahukal koolitusel oli ta oma elus esimest korda, mis sest, et eluaastaid juba julgelt üle kuuekümne. «Mis ei tapa, see teeb tugevaks,» ütles ta ise muigamisi oma õppimise kohta.

Isatalu nullist ülesehitamine, hiljem ökotalu pidamine on Helile tähendanud aastakümneid rohket tööd ja ka tervisele mõjunud, nii et rutiinist väljamurdmine nõudis julgust ja häid abilisi-taganttõukajaid. «Viimased kaks aastat olen taas kodust välja käinud, enne seda ei saanud suurt kuskile. Mul oli silmanägemine praktiliselt kadunud. Mõtlesin, et mõni minestab ära, kui mu riiete peal juuksekarva näeb, ma ise ei näinud sedagi, kas mu nägu on nõgine või mitte,» selgitas ta. Oma seltskond oli muidugi, kellega suhelda, ja õppinud loomaarstina oma igapäevane töö kitsede, lammaste, kanade, koerte, kasside ja suviti aedvilja keskel. Kunagise silmaoperatsiooni järgselt 10 aastaks kadunud nägemise taastas silmaarsti julge tegutsemine ja see andis Helile nii palju nägemist tagasi, et sai taas mõelda ringiliikumise peale, liituda segakooriga, seenioride tantsurühmaga ja Kanepi harrastusteatriga.

Näiteringi lavastaja oligi see inimene, kes Heli koolitusele suunas – koht on vaba, mine! «Asi käiski nii, et mina sõitsin Kanepisse, sealt võttis grupikaaslane mu auto peale ja sõitsime koos Pukka. Või siis sõitsin Otepääle ja sealt teise grupikaaslase abil edasi.»

Mis ikkagi sai otsustavaks, et ta koolitusele läks? «Uudishimu. Ja minu meelest ükski asi, ükski teadmine ei jookse mööda külgi maha. Koolitus tõstab su oma igapäevasest maailmast välja. Vahepeal tuleb inimest raputada, muidu jääbki küür selga.»

Iga koolitusel osaleja pidi tegema teistele ühe praktilise töötoa, olema korra ka õpetaja rollis. Helistvee õpetas kitsepiimast kitsejuustu tegema ja jäi sellest rääkides väga tagasihoidlikuks, et see ju rohujuure tasand, mis siin erilist... Aga teistele oli see uus avastus!

«Arvasin, et see võiks huvitav olla. Minu jaoks suvine teema, kui kitsepiima on palju ja kitsejuustu tellitakse, siis ma teen. Mul on väga lihtne retsept: ette valmistada polnud suurt midagi, ma ju teadsin kõike, mis on vaja teha.»

Helistvee tõdes, et kolitusel kujunes välja tore ühise hingamisega seltskond. «Igaüks oskas koolituselt saadule midagi veel lisaks rääkida... Ja juba see, et sa pead ennast kodunt välja ajama... Tuled tagasi ja oled entusiasmi täis, et homme teen palju rohkem kui täna. Ja kuskil on eilsed grupikaaslased, kes on sama meelt ning on sellega ka sulle toeks.»