Urmas Tali: olen ka igavamates kohtades elanud

  • Kuidas Urmas Tali end ise kunagi treeneriks soovitas
  • Samm-sammult Eesti parimate treenerite sekka
  • Treenerite turvavõrgustik on väga auklik

TAGASI VÕRUS: Urmas Tali selja taga avanev Võru spordikooli vana pallisaal on tema treenerikarjääri esimene kodusaal.

FOTO: Arvo Meeks

Rajateeleliku otsekohesusega – kõigepealt ma soovitaksin iseennast – andis Urmas Tali 2004. aastal Tartu võrkpallimeeskonnale parasjagu peatreenerit otsinud Alari Jõesaarele teada, kes võiks tartlased järgmistele võitudele juhtida. Taaralinlastel ei tulnud tema valikut kahetseda, nagu hiljem ka pärnakatel, virulastel ja viimati saarlastel, kelle vollemeeskonda on võrukas Urmas Tali (49) viimase 15 aasta jooksul kuldsete karikateni tüürinud.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

«Kas sa tõesti ei tea?» prahvatab Urmas Tali, kui palun täpsustada, kuidas tollal 34-aastasest Võru noortetreenerist 2004. aastal Tartu võrgumeeskonna peatreener sai. «Tartu otsis treenerit, meil oli Võrus lätlane [meeskonna mängiv treener Vitali] Birjukov ja Jõesaar küsis, mida ma arvan, soovitan teda või mitte. Mina soovitasin iseennast.»

Et endises mängumehes on ka treeneriainest, sai kiiresti selgeks: Tartu Pere Leib tuli 2005. aastal Eesti karikavõitjaks, aasta hiljem meistriks.

Tagasi üles