/nginx/o/2019/12/05/12788344t1h39b3.jpg)
Vabadussõjal ja selle lõpetanud Tartu rahul on olnud setode jaoks tohutu, enesetunnetust ja geopoliitikat muutev mõju, kirjutab Setomaa ülembsootska Rein Järvelill.
Tartu rahu tõi Setomaa Eesti kaardile
Tartu rahu on jaoks olnud oluliselt märgilisem kui Manifest kõigile Eestimaa rahvastele, millega kuulutati välja Eesti Vabariik. Tartu rahu tõi setode jaoks kaasa lausa tsivilisatsioonilised muutused.
Kui enamiku eestlaste jaoks on 100 aastat hiljem justkui asjad kõik paika loksunud, ajalooline õiglus ja iseseisvuspüüdlus taastatud, riiklik iseolemine kindlustatud, siis setode jaoks pole see kaugeltki nii. Sada aastat tagasi elas Petserimaal ligi 60 000 inimest ja Petseri maakond oli üks tihedama asustusega Eesti Vabariigi maakondadest.
Setod moodustasid umbes veerandi maakonna elanikkonnast ja olid sellel alal elanud sajandeid ning kujutasid endast suhteliselt suletud ja monoliitset kogukonda, kes olid säilitanud oma keele, kombed, rahvarõivad, leelo ning sajandeid kestnud traditsioonid. Tänaseks on sellest rahvast järgi jäänud üsna hajusa identiteediga laiali paisatud ja lõhestatud rahvas. Ajaloolisel Setomaal elab ainult umbes 2000 setot, kes on jaotatud kahe riigi vahel. Seega on saja aastaga setode arv Setomaal kahanenud seitse korda ja see on kultuuriliselt väga ränk kaotus.
Sellise drastilise muutuse taga on palju põhjuseid: sõjakaotused, küüditamised, rahvastiku väljaränne piirkonnast ja identiteedi muutus. Kaks viimast on ehk kõige olulisemad tegurid ning need on seotud just riigikorralduslike muudatuste ning riigipiiri vedamisega läbi Setomaa. Tänase seisuga on Setomaa jätkuvalt lõhestatud ja Tartu rahuga saavutatu taastamata.
Setode ühinemine Eesti riikluse ideega pole olnud lihtne ja ühene. Täna võime spekuleerida ka selle üle, kas ajalugu oleks võinud minna teist teed, kui ta tänaseks on läinud. Mulle tundub, kui eesti rahva ja riikluse loomine oleks toimunud suurema, laiemalt soome-ugri hõime haarava ambitsiooniga oleks võinud olla tänane olukord veidi teistsugune ja Eesti Vabariigi piirid oluliselt teises kohas.
Oma mõttemängus viitan nimelt sellele, kui eesti rahva kujundamisel ja omariikluse mõtete mõlgutamisel oleksime olnud ambitsioonikamad ja mitte piirdunud ainult Vene impeeriumi Eestimaa ja Liivimaa kubermanguga aga oleksime kaasanud või suutnud kaasata ka Pihkva ning Peterburgi kubermangu ning seal elavad sugulasrahvad, oleks ilmselt ajalookäik ja ka vabadussõda andnud ehk teistsuguse tulemuse. Kujutage ette, kui iseseisvusmanifestis oleks kuulutatud, et Iseseisva Eesti vabariigi piiridesse kuuluvad lisaks seal nimetatutele ka Setomaa, Vadjamaa ja Isurimaa.
Vabadussõja ajal oli üheks suuremaks edu või ebaedu aluseks võitlusmoraal ning võime haarata oma poolele võitlusvõimelisi sõdureid. Suur-Eesti idee tingimustes oleks see kindlasti olukorda muutnud. 1919.aasta suvel oleks olukord Pihkva rindel olnud teistsugune kui 24.veebruaril välja kuulutatud Eesti Vabariigi kooseisus oleks olnud Setomaa ning Eesti Rahvavägi oleks tundnud, et sõdivad omal, mitte võõral maal ja rahvaväkke oleks astunud hulgaliselt setosid oma riiki kaitsma.
Ilmselt oleks olukord olnud teistsugune ka Narva rindel 1919.aasta oktoobris, kui Eesti Rahvavägi koos Loodearmeega asus Petrogradi ründama. Kui Loodearmeega oleks liitunud vadja ja isuri väeosad, kes oleks võidelnud oma maa ja riigi eest, oleks Petrograd langenud. Tartu rahu järgselt oleks Suur-Eesti riigi kooseisus olnud nii Petrograd kui Pihkva. See oleks olnud pöördeline sündmus kogu Venemaa kodusõjas ja mis oleks saanud siis edasi…
Ajalugu mõttemängudega muuta ei saa. Muuta saab meie enda mõtlemist Eesti Vabariigist ja näha, et ikka veel kehtib, olgugi formaalselt, Tartu rahu järgne Eesti vabariigi piir. Piir, mis on kätte võideldud vallutuslahingute, mitte kaitselahingutega. Kuni pole uut piirilepingut, on Eesti Vabariigi osa kogu Setomaa, koos seal elavate Eesti Vabariigi kodanikega ja seda peaksime meeles pidama kõigis oma väljaütlemistes ja otsuste langetamises.