Kiri: riigipööre nurjas kõik

Olev Kasak. Foto: Erakogu

Eile tähistasime Tartu rahu 100. aastapäeva. Rahulepingu komisjoni esimees Jaan Poska mainis selle sõlmimise järel: «Esmakordselt 700 aasta jooksul avanes võimalus ise otsustada oma saatuse üle: maitskem nüüd rahu, aga kasvatagem ka sõjalist jõudu.»

Vabadussõjalaste Liidu liikmed tahtsid seda ka ellu viia. Muu hulgas oli nende soov seisev Aseri tsemenditehas tööle panna ning neile, kes soovivad kodu kindlustada vaenlase kallaletungi korral, anda vajadusel tasuta või soodsalt tsementi. Minu isagi ehitas toona Missos töökoja ja garaaži alla betoonist keldri varjendi põhimõttel. Samuti ehitasin mina Siberist tagasi jõudes suvilasse Võru lähedal keldri, kus ka väike veevõtukoht oli.

1934. aasta 12. märtsi riigipööre nurjas aga kõik. Vangistati sadu vabadussõdalasi ja moodustati propagandatalitus, kes koos poliitilise ja kriminaalpolitseiga jälgis igat tegevust ja sõnavõttu. Kaotati sõnavabadus, kritiseerijad arreteeriti. Jaan Tõnisson avaldas Postimehes selle kohta kriitilise arvamuse, mille tõttu Postimehe kirjastus temalt võeti.

Poska soovile vastupidiselt müüdi Peruule poole hinnaga inglaste kingitud kaks miiniristlejat, Hispaaniale Vabadussõja käigus saadud relvi. 1935. aasta mais avati Missos Vabadussõjas langenud kuuele husaarile kindral Laidoneri osavõtul ausammas. Laidonerist mõne meetri kaugusel seisin ka mina koos Pugola kooli noorkotkastega. Laidoner rääkis, et me iialgi vabadust ei loovuta. Väljakul olid rivistatud sõjamehed Husqvarna jalgratastel, nende kõrval aga Nursi mõisast toodud suurtükid hobustega, – mitte ühtegi tanki või soomusautot.

Laidoneri ausamba avamise auks korraldas Misso perenaiste ja maanaiste selts koos naiskodukaitsjatega peolaua, kus juhatuse liikmena osales ka minu ema Magdalene Kasak. Kui me Siberis vaevlesime, meenutas ema tihti: «Oleks me teadnud, mida Laidoner tegelikult mõtleb, ei oleks teda peolauda kutsutud.»