Käsitöömeister hüppas 12 aasta eest tundmatusse vette

  • Tuleme ajastust, kus teadsime väga vähe, aga oskasime palju. Praegu on vastupidi.
  • Tegelikult on asju juba niigi palju ega peakski uusi juurde tegema, vaid pigem vääristama vanu.

Eestis käsitsi valmistatud tarbeesemed olid kasutusel veel siis, kui Euroopas tehti asju masinatega, teab meister Meelis Kihulane.

FOTO: Mati Määrits

Põlvamaal Kanepi lähedal Koorastes elav puukäsitöömeister Meelis Kihulane ehk Edev Eremiit on võtnud oma südameasjaks esiisade oskuste taastamise ja edasikandmise, sest järjepidevus oli mitme inimpõlve vältel sisuliselt katkenud.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Teadupärast tähendab sõna eremiit erakut või üksiklast. Sõna «edev» sellise tiitli ette justkui ei passi. Kihulase puhul on aga kõik teisiti ja nii iseloomustab just antud sõnapaar teda enda hinnangul kõige paremini. «Tegelikult olen eremiit, aga praegu olen ma veel ka edev,» on ta selgitanud. Ja just tänu sellisele omalaadsele edevusele käib ta tihti puukäsitöö oskusi tutvustamas eri paigus üle Eesti.

«Erinevalt minu varasemast restauraatori ametist on puutöö tegemine hoopis teine maailm. Hüppasin 12 aasta eest sisuliselt tundmatusse vette, sest kusagilt teadmisi hankida ei olnud. Kõik need mehed, kes midagi veel teadsid, olid surnud. Isegi Uku-aegsed (1966–1994 tegutsenud rahvakunstimeistrite koondis Uku tootis rahvakunstipärase kujundusega esemeid – M. M.) tegijad olid valdavalt juba läinud,» märkis Kihulane (49) meie kohtumisel Vastse-Kuuste raamatukogus.

Tagasi üles