Jaan Rapp: ootan uut parteid

Jaan Rapp

FOTO: Arvo Meeks/Valgamaalane

Mul on väike mure. Olen alati pidanud oluliseks valimistel osaleda ja endale meelepärase poliitilise jõu poolt hääletada. Tegin seda ka mullustel riigikogu valimistel. Paraku tuleb tunnistada, et ma pole oma tollase valikuga rahul. Kisa on palju, aga villa vähe.

Samas pean tõdema, et sedapuhku pole abi isegi tagantjäreletarkusest, mille kohaselt tulnuks kellegi teise poolt hääletada. Praegu pole Eesti poliitmaastikul ühtegi jõudu, mis kas või enam-vähem mu meele järele oleks.

Mul on aga ka suurem mure. Mure selle pärast, mis toimub looduse ja kliimaga.

Eelmise nädala ETV saade «Suud puhtaks» tõi ilmekalt välja, et just loodusteemadel on Eesti inimesed omavahel üsnagi kurjalt tülli pööranud. Looduskaitsjad ei mõista majandusmehi, majandusmehed ei taha kuulata teadlasi, teadlased tunnetavad, et kas või metsadebatt raevukate looduskaitsjate ning metsaomanike-töösturite vahel käib üle nende pea.

Paar nädalat tagasi välgatas pimeduses siiski valguskiir. Nimelt teatas Elurikkuse Erakond, et näeb vajadust teha suuremat koostööd Erakonnaga Eestimaa Rohelised ja Vabaerakonnaga. Anti mõista sedagi, et välistatud pole liitumine.

Selle uudise peale tekkis tahtmine hüüda: «Lõpuks ometi!» Tundub, et keskkonnateemad lähevad korda paljudele, aga kui nende teemade eestkõnelejad on killustunud eri parteide vahel, on raske otsustada, keda toetada. Nii jagunevadki loodusesõprade hääled mitme rohelist maailmavaadet tähtsustava partei vahel või lähevad hoopis kellelegi, kes keskkonnaprobleeme sedavõrd tähtsaks ei pea.

Just loodusteemadel on Eesti inimesed omavahel üsnagi kurjalt tülli pööranud.

Samas on olemas hoiatav näide ajaloost. 2007. aastal pääses Erakonna Eestimaa Rohelised ridades parlamenti kuus tublit inimest ja tundus, et partei on kindlalt Eesti poliitmaastiku kujundajate seas kanda kinnitanud. Paraku lõid erakonnas lõkkele sisetülid, väljapaistvaid liikmeid heideti sealt välja ja lahkuti ka ise. Praegune särasilmne juht on küll partei kooshoidmisega kenasti hakkama saanud, kuid erakonna hääl on ikkagi nõrgaks jäänud.

Loodan väga, et Eesti saab lähiaastatel tugeva rohelise partei, mille liikmeskonnas oleks nii väljapaistvaid teadlasi kui praktikuid, kes suudaks end poliitmaastikul tugevalt kehtestada. Ja seda moel, et kõnelevad eelkõige faktid, mitte emotsioonid.

Maailma kliimat selline partei küll muuta ei suudaks, kuid õigemale rajale suunata ehk küll. Ja laheneb ka minu mure: kellele oma väärtuslik hääl anda.

Tagasi üles