Andrus Lepikov: mis meist saab?

Helme vallavolikogu liige Andrus Lepikov Foto: Arhiiv/Valgamaalane

Tõrva valla elaniku hinnangul pole sugugi õige ühe kooli sulgemisega kodukandi elanikkonna kahanemisele hoogu lisada. «Kaob kool, kaob kõik,» tsiteerib ta oma mõttekaaslast ja toob välja argumendid, millega vallajuhid kindlasti arvestama peaks.

Tõrva valla hariduse arengukava avalikul arutelul tegin ettepaneku asutada Ritsu lasteaia-algkooli baasil erikool. Kool erivajadusteta lastele.

Aastaid on meie haridussüsteemis olnud probleem tugispetsialistide puudusega. Igal koolitöötajate kohtumisel on jutuks logopeedide, psühholoogide ja tugiisikute puudumine, kuid midagi ei muutu. Neid ei ole jätkuvalt ning raha nende palkamiseks samuti mitte.

Õpetajad on üha rohkem kurnatud ning erivajadusteta õpilased – rääkimata andekatest lastest – saavad üha vähem tegeleda teadmiste omandamisega.

Järjest rohkem hakkab kooliskäimine muutuma tavalisele lapsele elamuskeskuse külastamise laadseks elamuseks: huvitav ju, kes seekord õpetaja pikalt saadab, kes tunni ajal teist õpilast ründab või lihtsalt karjuma hakkab…

Kooli sulgemine annab väga selge signaali potentsiaalsetele sellesse kanti elama asujatele: ärge tulge, pole mõtet.

Karistusõiguse ajalooga kursis olevad inimesed teavad 1960ndatel Rootsis järele proovitud «kaasava vangistuse» eksperimenti. Kriminaalkurjategijaid püüti sotsialiseerida, hoida neid ühiskonnas tavaliste inimeste keskel, neile määrati tugiisikuid. Seoses kuritegevuse kiire kasvu ja üha laialdasema levikuga lõpetasid rootslased eksperimendi kiiresti, kuigi teoreetiliselt pidanuks see kaasa tooma ühiskonna, kus sadistlik sarimõrvar hoolitseb kodutute loomade eest ning paadunud varas kogub haigete laste heaks annetusi. Teooria kõlas kaunilt.

Lihtsustatult lähenedes on selge, et Tõrva vald peaks Ala põhikooli sulgema, annaks see ju umbes 200 000 eurot kokkuhoidu. Teiste valla koolide pedagoogid ohkavad kergendatult: seekord ei ole nende koolid ohus.

Ala põhikooli on aastaid lisaks kohalikele lastele saadetud ka nii-öelda raskeid lapsi. Mõnele neist oli õpilaskodu väljapääs joomakohast, kus lapsele söögi jaoks raha ei jagunud. Ala kooli sulgemise korral lähevad need «rasked» teistesse koolidesse. Ma pole kindel, kas mõni Tõrva või Riidaja õpetaja rõõmustab, kui kahele klassis õppivale väänikule veel üks-kaks allumatut lisandub.

Arengukava koostaja Helina Kibar ütles 9. detsembril, et negatiivne hinnang Ala kooli õppekvaliteedile tulenes ÜHE endise Ala kooli õpilase arvamusest. Arengukavas on seega vastava väite alus vaid ühe lapse ütlus, mida nüüdseks kordab mitu täiskasvanut.

Ka asjaolu, et arengukava koostaja ei mäleta 3. veebruaril enam oma kolm nädalat tagasi öeldut ning hakkab süüdistama ajakirjanikku valetamises, ei tõsta mu silmis arengukavas esitatud arvamuste-hinnangute usaldusväärsust.

Järjest rohkem hakkab kooliskäimine muutuma tavalisele lapsele elamuskeskuse külastamise laadseks elamuseks: huvitav ju, kes seekord õpetaja pikalt saadab...

Mu hea sõber, Hummuli põhikooli vilistlane, rehmas Hummuli kooli õppekvaliteedist rääkides käega: «Ah, mis kvaliteet… Noh, oli kah.» Kiirustamisi võiks nüüd väita, et Hummulis on õppetööga probleemid, kuid tegelikult on mees lihtsalt keskmisest tublisti kõrgema IQ tasemega ning igavles, kuni aeglasemaid lapsi järele üritati aidata. Samas võiks seda väidet ära kasutada kooli maine kahjustamiseks.

Kooli sulgemine annab väga selge signaali potentsiaalsetele sellesse kanti elama asujatele: ärge tulge, pole mõtet.

Arengukavas räägitakse palju kurbadest rahvastikuprognoosidest. Minu arvates ei ole õige kahanemistendentsile kooli sulgemisega hoogu lisada. Pigem võiks vallavalitsus üritada neid kurbi prognoose nurjata: otsida investeerijaid, kes loovad töökohti, panustada koolidesse. Ei ole normaalne, et kahe aasta jooksul ei hakka vald koolile direktorit otsima ning siis üllatub, et juhtimine pole eriti tugev. Nagu öeldi arutelul: «Kaob kool, kaob kõik!»

Hea oleks, kui Tõrva valla hariduse arengukava edasisel menetlemisel ei piirdutaks majandusliku vaatenurgaga, vaid kaasataks tõsiselt võetavaid eksperte ning selle lõppjärgus osataks küsimusele «Mis meist saab?» vastata paremini kui seda suutis vürst Gabriel, kelle suurim saavutus oli Pirita kloostri mahapõletamine.