KIRI: Vanema huvipuudus pärsib lapse arengut

Telia ärikliendi üksuse juht Holger Haljand. Foto: Teet Eltmaa

Minu lapsepõlv möödus mängudega, millel polnud ekraanidega mingit pistmist. Enamik aega veetsin õues sõpradega mängides. Tean hästi ohtusid, mis seal varitsevad ja oskan nendest ka oma lastega rääkida, kuid tänapäeval käib suur osa laste elust virtuaalmaailmas.

Ometi olen kindel, et mäng ja seiklused on lapse arengule hädavajalikud ja hiljuti sain kinnitust, et see kehtib ka internetimängude kohta. Veel mõni kuu tagasi olin ka ise selle eest väljas, et iga hinna eest laste ekraaniaega vähendada ja neid õue mängima ajada. Silmanägemise ega vähese liikumise pärast ma muret ei tundnud. Ent hirmujutud sellest, mis küberruumis toimub ja kes seal tegelikult ringi liiguvad, tekitasid aeg-ajalt külmavärinaid. Rääkimata kiusamisest, mis teeb üha rohkem kurja just virtuaalmaailmas.

Hiljuti sattus mulle kätte rahvusvaheline Laste Nõuandva Paneeli uuring, millest selgus, et kuigi suurem osa teismelisi mängib iga päev arvutimänge, ei näita vanemad selle vastu üles piisavalt huvi ega mõista mängimisega seotud positiivset mõju. Tundsin end seda lugedes ära ning jõudsin tõdemuseni, et mõneti on see loomupärane: kõik, mis on võõras, tundub hirmuäratav. Kes veebimängude maailmas ei orienteeru, mõtlebki esmalt võimalikele ohtudele.