Jutuajamine on üksikule memmele-taadile kõige väärtuslikum kingitus

Seltsiliste projekti ühe eestvedaja Eha Paasi üks hoolealune on pime mees, kellega ta jalutamas käib. «Pime vanahärra tutvustab mulle uusi paiku.» Foto: Urmas Luik

Memmeke ootab mind pikisilmi iga kolmapäeva õhtul ning tihti kujunevad meie kohtumised lausa pidulikuks õhtusöögiks. Nii sõnab Võrumaal Varese külas elav Leili Turvas, kes aasta jagu on käinud seltsiliseks lähikonnas elavale 86-aastasele üksikule memmele.

Eestis kasvab aasta-aastalt üksi elavate eakate arv. Praegu on neid statistikaameti andmeil juba enam kui 110 000 ehk iga viies leibkond koosneb üksi elavast üle 65-aastasest inimesest. Sotsiaalhoolekanne hoolitseb küll nii-öelda käegakatsutavate teenuste eest, kuid väga sageli igatsevad üksi elavad inimesed kõige enam hoopis mõnusat jutuajamist kellegagi. Külaliikumise Kodukant eestvõttel on teist aastat pilootprojektina käimas ettevõtmine, mille käigus pakutaksegi üksielavatele eakatele seltsi. Umbes 400 inimest on saanud endale Euroopa sotsiaalfondist rahastatavas projektis vabatahtliku seltsilise, kes aitab aega veeta ja võib käed külge lüüa ka mõnele lihtsamale tööle.

Kohtumised on väga oodatud