Aare Lepaste: parem olgu pool aastat varuks kui puudu

Aare Lepaste Foto: Mati Määrits

Rahvastikuministri idee pikendada vanemahüvitise saamise perioodi on tekitanud vastakaid arvamusi. Pereisa Põlvamaalt aga leiab, et plaan on elluviimist väärt.

Oh pühadevahe! Miks on meie riigis nii, et tarvitseb vaid kellelgi välja tulla mõttega, mis tõotab tulevikus pigem head, leidub kohe keegi, kes otsemaid hambad teravaks viilib, et veel enne arutelude käivitumist irooniliselt pureda.

Sellise ahelreaktsiooni on käivitanud rahvastikuminister Riina Solman, kes hiljuti jagas mitmel pool mõtteid perepoliitikast. Muu hulgas tõstis ta lauale plaani pikendada vanemahüvitise arvestamise perioodi järjestikuste sündide puhul seniselt kahelt ja poolelt aastalt kolmele.

Sellest piisas. Kohe järgnes leebelt öeldes noomiv ja Eesti perepoliitikat läbipõrunuks pidav Vikerraadio päevakommentaar Kaarel Tarandilt, kes lajatas: «Perepoliitika on Eestis juba paarkümmend aastat olnud üsna ühekülgne ja keskendunud eesmärgile saavutada Eestis eeskätt eestlaste sündide arvu suurenemine, kasutades selleks ühekäigulist masinat ehk pakkudes potentsiaalsetele sünnitajatele aina rohkem raha.»

Oma mätta otsast kaeduna – ilmselt sõltuvalt ka sellest, kui kõrge või madal see mätas parasjagu on, millelt maailmale vaadatakse – võib kahtlemata igaüks arvustada mis tahes teemat. Iseasi on toon, kuidas seda tehakse.

Eestlasi ei saa kunagi olema liiga palju. Just seepärast on hea iga algatus, millest kuuldes saavad pered tunda, et ka hooliv riik on nendega.

Riina Solman ütleb Postimehes selgesõnaliselt, et tegemist on algusjärgus ideega. Seetõttu ei saa seadusemuudatustest, mis vajaks riigieelarvest vähemalt 1,1 miljonit eurot, kindlas kõneviisis rääkida. Kõik sõltub sellest, mida arvavad teised valitsusliikmed kevadistel riigieelarve läbirääkimistel.

Küll kinnitas Solman, et näiteks Isamaa ministrid ja riigikogu fraktsioon on plaaniga kursis ning avaldanud selles suunas liikumisele ka toetust.

Postimehes ilmunud artiklis on ka ehe näide elust enesest. Jutt on 33-aastasest kahe lapsega emast, kelle esimene laps sündis aastal 2015. Naine sai toona 1200 eurot emapalka kuus. 2018. aastal, kaks ja pool aastat ning kolm nädalat pärast esimest last sündis perre teine beebi. Kuna ema vahepeal tööl ei käinud ning tema teise lapse sünd jäi seaduses paika pandud vanemahüvitise kahe ja poole aasta pikkusest arvestusest napilt välja, oli tema uus emapalk vaid 500 eurot kuus.

Leheloos täpsustatakse: kui kahe sünni vahele jääb rohkem kui kaks ja pool aastat, sõltub hüvitise suurus sellest, kas ja kui pikalt ema vahepeal töötas ning kui suur oli ta töötasu, millelt tasuti sotsiaalmaksu. Kui ema polnud vahepeal tööl käinud, arvestatakse tema vanemahüvitis töötasu alammäära järgi, mis konkreetsel puhul oli 500 eurot kuus. Seega tähendas teise lapsega kolm nädalat «hiljaks jäämine» pereemale ühtekokku 12 600 euro suurust rahalist kahju. Märkimisväärne summa.

Samas loos iseloomustab rahvastikuminister murekohta tabavalt kui «kahe ja poole aastase vahega saadud laste saamise pinget».

Ebakõla on ministri hinnangul ka selles, et vanem saab lapsehoolduspuhkusel olla kuni pesamuna kolme aasta vanuseks saamiseni, kuid vanemahüvitise arvestamisel on käigus poole aasta võrra lühem periood.

Oma mätta otsast kaeduna võib kahtlemata igaüks arvustada mis tahes teemat. Iseasi on toon, kuidas seda tehakse.

Ometi näitab statistika, et mitut last soovivad pered otsustavad sageli seaduses loodud võimalusi kasutada, et vanemahüvitise suurus jääks kahe järjestikuse lapse puhul samaks. «Kui kahest ja poolest aastast napilt üle minnakse, võib see perele suure lisa­stressi tuua. Kui soovime toetada perede soovi lapsi saada, ei ole see mõistlik,» põhjendas Solman Postimehele.

«Arvestades asjaolu, et esimesed lapsed saadakse üha hilisemas eas, ei saa laste vanusevahe väga pikaks venida,» osutas Solman teiselegi suundumusele tähelepanu. Edasilükatud sünnid võivad aga suurendada tõenäosust, et neid ei pruugi tulevikus tulla.

Kas plaan pikendada vanemahüvitise arvestamise perioodi järjestikuste sündide puhul seniselt kahelt ja poolelt aastalt kolmele kõnetab ka meie perekonda? Arvestades, et oleme abikaasaga nii-öelda kuldses keskeas, siis ilmselgelt mitte otseselt. Ent kõnetab ometi, sest meie lapsed on just praegu parimas eas, et anda vanavanemate ja mõistagi ka ühiskonna rõõmuks oma panus eesti põlve säilimisel ja uueks loomisel.

Eestlasi ei saa kunagi olema liiga palju. Just seepärast on juba eos hea iga algatus, millest kuuldes saavad pered tunda, et mitte vaid lähedased ja tuttavad, vaid ka hooliv riik on nendega. Parem pool aastat varuks kui pool puudu.