Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2020/02/06/12919077t1haf41.png)
/nginx/o/2020/02/27/12976094t1hf2ba.jpg)
Sügisel Rakvere Teatris esietendunud Eili Neuhausi Tšehhovi-lavastuses «Onu Vanja» saavad kokku vene hing, armastus ja igatsus. Valga kultuurikeskusesse jõuab lavastus 4. märtsil.
Tegevus toimub metsade keskel maamõisas, mida võtab vaevaks külastada haritud professor oma glamuurse noore naisega. Nende tulek ei pööra pea peale mitte ainult mõisaelanike senise elukorralduse, vaid ka nende hinged.
Lavastaja sõnul on «Onu Vanja» ühe pere lugu, mis esmapilgul tundub lihtsana, kuid Tšehhovi puhul oleks selline hinnang kuritegu.
«See näitemäng on üks sügavamaid ja inimlikumaid draamatekste, mida seni olen pidanud lavastama,» tõdes Neuhaus. «See lugu räägib ka armastusest, üldinimlikest suhteprobleemidest, aga eelkõige inimesest, kes on tahtnud elada oma elu võimalikult hästi ning ühel hetkel küsib ta iseendalt: mida ma elult tahan? See võiks panna ka publikut pärast etendust küsima, mida nemad elult tahavad.»
Osades Hannes Kaljujärv (Vanemuine), Ülle Lichtfeldt, Jaune Kimmel, Helgi Annast, Laura Baumverk (külalisena), Velvo Väli, Toomas Suuman ja Tarmo Tagamets.