Miks on tänavune veebruar tavalisest pikem?

Suvise pööripäeva nihkumine ja korrigeerimine liigaastate abil 400 aasta jooksul. Foto: Tõrva Astronoomiaklubi

Nagu homne 29. kuupäevanumbrit kandev päev tõestab, on käesolev aasta niinimetatud liigaasta, kus veebruar on tavapärasest pikem. Sellise päeva lisamine tavaliselt igale neljandale aastale ei ole aga lihtsalt mingisugune veider ajalooline vingerpuss, et osa inimesi kolm aastat järjest oma sünnipäeva tähistada ei saaks, vaid sellel on väga hea (ja astronoomiline) põhjus, kirjutab Tõrva astronoomiaklubi oma Facebooki-lehel.

Oleks ju väga mugav, kui ajaga, mil Maa teeb Päikese ümber ühe täistiiru, teeks ta ka täisarvu pöördeid ümber oma telje. Ütleme siis täpselt 365 ööpäevaga. Sellisel juhul oleks üldkasutatavas Gregoriuse kalendri veebruaris igal aastal 28 päeva ning nii võiks see muutumatul kujul kesta tuhandeid aastaid.

Tegelikult kestab Maa üks aasta (tiir) ligikaudu 365,2422 ööpäeva (pööret). See tähendab, et ilma midagi muutmata hakkaksid kuupäevaliselt fikseeritud pööripäevad ja aastaajad kalendrisiseselt triivima. Näiteks 100 aastaga oleksime me nihkes 24 päeva ning 750 aasta pärast peaksime jaanipäeva tähistama aasta lühimal päeval.

Et taolist jaburat olukorda vältida, on sõnastatud üks kaval reegel või algoritm: iga aasta, mis jagub neljaga, on liigaasta, juhul kui ta ei jagu sajaga (siis ei ole), aga neljasajaga jaguv aasta on igal juhul liigaasta. Näiteks käesolev aasta 2020 jagub neljaga, aga mitte sajaga – seega on see liigaasta. 2100. aasta jagub neljaga, aga ka sajaga, seega see pole liigaasta. 2400 jagub küll nelja ja sajaga, aga kuna ta jagub ka neljasajaga, tuleb ta teha ikkagi liigaastaks.

Selle loogika mõistmiseks liigume sammhaaval. Kui lisada iga nelja aasta tagant üks päev, kujuneks aasta keskmiseks kestuseks 365,25 ööpäeva (tegelik 365,2422). Kui iga saja aasta tagant üks liigaasta tühistada võetaks sajandi peale üks ööpäev (0,01) tagasi ning aasta pikkuseks saaksime 365,24 ööpäeva. Kuid ka see ei ole päris täpne. Kui nüüd iga nelja sajandi tagant üks liigaasta taastada, lisatakse keskmise aasta kestvusele 0,0025 ööpäeva. Tulemuseks saame 365,2425 – enam-vähem vastavuses reaalsusega.

Kahjuks pole ka selline kolmekordne murdude liitmine ja lahutamine (365 + 1/4 - 1/100 + 1/400) piisav tehisliku kalendri ja looduslike rütmide täielikuks sünkroniseerimiseks. Pisikene erinevus tähendab, et 10 000 aasta pärast on Gregoriuse kalender tegelikkusest maha jäänud 3 päeva, 17 minutit ja 33 sekundit. Seda täiendavad muutused Maa orbiidis ja pöörlemiskiiruses. On pakutud, et nende ebakõlade koosmõju vähendamiseks peaksime me 3200. liigaasta tühistama, kuid aastad 3600 ja 4000 liigaastatena säilitama. Sealt edasi muutuksid kõik sajaga jaguvad aastaarvud tavalisteks, välja arvatud 4500, 5000, 5500, 6000 jne. Täielik klapp jääks aga isegi siis püüdmatuks.

Igatahes, palju õnne kõigile "liiglastele", kes homme oma sünnipäeva tähistavad.