Marek Käis: sodijad tihti teisiti ei oskagi

Marek Käis Foto: Arvo Meeks

Lugesin hiljuti Lõuna-Eesti Postimehes ilmunud Valga keskväljaku tulevikku puudutanud artiklit ja selle kommentaare ning leidsin sealt väljaütlemise, misjärel enam kuidagi vaiki olla ei saanud. «Kindlasti mitte noorukite joomise koht ja mustlaste kogunemispunkt, seal laste mänguväljak ja rõve, kui mingid kalkarid ja tondid seal samas töllerdavad, joovad. Mitte mingit korda pole kusagil, mendid sõidavad ringi, korda ei loo, nagu põeks miskit!» kõlas üks arvamusavaldus selle kohta, mis linnasüdames inimesi häirib.

Tuleb tõdeda, et ega selles arvamuses paraku miskit uut ei olnud. Ikka tahab keegi, et karistav politseinik oleks see, kes maailma ravib. Kuid selge on, et ühtki sotsiaalset või alkoholiga seotud probleemi trahviga ei ravi. Veel kaugemal tegelikkusest on see, kes tõsimeeli väidab, et pätipoisse parandab vaid vangla.

Olles korrakaitses askeldanud alates Eesti riigi taasloomisest, olen veendunud, et tühja see karistamine number üks võluvits on. Lahendusi tuleb otsida ikkagi laiemalt, alustades igapäevasest koostööst ja lõpetades meie kõigi pisikeste tegudega. Need kommentaariumis välja karjutud «kalkarid ja tondid» on ka osa meie kogukonnast ning nende peale näpuga näidates me seda probleemi kuidagi ei ravi ega neid inimesi aita.

Muidugi võiks alkoholi kuritarvitamist olla palju vähem, sest ka meie kõige töisemad päevad saabuvad, kui on sotsiaaltoetuste ja pensionide päevad. Ei ole ju saladus, et selle pisikese rahalaeva saabudes juuakse kodudes vahel nii, et maa on must. Tihti tehakse seda laste juuresolekul ning saladus pole seegi, et alkohol viib pahatihti ka vägivallategudele. Paraku pannakse neidki toime laste silme all, kus lisaks täisealisele ohvrile sageli vaikiva kannataja rollis ka kismat pealt nägevad lapsed. Tõsi, avalikus ruumis joomist on aastate jooksul õnneks vähemaks jäänud ja siin on abiks olnud eeskätt kaamerad ja julged inimesed, kes taolist käitumist ei poolda.

Meie lastel pole häda midagi. Pigem näitab statistika, et suurimat ohtu kujutavad endast keskealised inimesed, kes sõidavad enim purjus peaga, kihutavad ja kaklevad, paistavad silma perevägivallaga.

Elame piirkonnas, kus elanike arv paraku mühinal langeb. Ka meie laste arv on kohati vähenenud tasemeni, kus seisame silmitsi ohuga, et ühel päeval peavad pisikesed koolid ja lasteaiad lastepuuduse tõttu oma uksed sulgema. Politseiniku ja kohaliku elanikuna tunnen, et koos tegutsedes suudaksime seda protsessi ehk pidurdada. Selleks aga oleks vaja välja tulla olukorrast, kus lahe üksteist süüdistada, ning kiuslikkuse asemel näha võimalust koostöös midagi paremaks muuta.

Olles olnud tegev ka hulga mänguväljakute planeerimisel ning spordivahendite soetamisel meie küladesse, olen ikka ja jälle kohanud seisukohta, justkui lapsed hakkaks neile loodut lõhkuma ja seal laamendama. Jah, neidki juhuseid on paraku olnud, aga üheskoos märgates, sekkudes ja selgitades saame igale lapsele lõpuks arusaadavaks teha, et võimalused on loodud just neile ja nende aja paremaks sisustamiseks.

Ühest küljest muretseme pidevalt kodukoha hääbumise pärast, kuid teisalt isegi soodustame seda märkamatult. Vastu seina palli taguv või liialt hoogsalt mänguväljakul turniv mürsik on kindlasti palju toredam vaatepilt kui kusagil lagunenud majades või tänaval ennast ohtu seadvad lapsed. Laps, kes tunneb ennast oma kodukohas vajalikuna ja turvaliselt, ei taha sealt ka täiskasvanuna ära kolida. Ehk toob noorte tegevusi toetav keskkond ning kogukonna mõistlikkus siia kanti hoopis mõne noore pere juurdegi.

Tänapäeva noortel pole viga miskit. Pigem mõtlen juba niipidi, et mis meil, täiskasvanutel, viga on. Küll on noored rulahallis jalus, küll on neid liiga palju keskväljakul, küll segavad nad koolielu või saab nende pärast häiritud külaelu idüll, küll kõnnivad lihtsalt kahtlaste nägudega ringi. Samas märkame vähem seda, kui meie noored on edukad ja paistavad silma – olgu siis tulemustega jalgpallis või muusikas. Näeme küll pindu teiste silmis, aga palki oma silmas tihtipeale ei tunneta.

Ka politseistatistika toetab mõttekäiku, et meie lastel pole häda midagi. Pigem näitavad numbrid, et suurimat ohtu nii endale kui ka teistele kujutavad endast siiski keskealised inimesed, kes sõidavad enim purjus peaga, kihutavad ja kaklevad, paistavad silma perevägivallaga.

Probleemse noorega tegeledes ei saa olla eesmärk temast lahtisaamine või tema vangipanek. Lubada ei saa ka suhtumist, et las vahetab kooli ja siis meie mured lahenevad. Ei lahene nad ühtigi. Alles väljakujunemise järgus olevate noortega tuleb tegeleda süsteemselt ja siin on peamine roll perel. Aga ka tugivõrgustik peaks olema võimas abimees, mitte hädaldav väikemees.

Näeme küll pindu teiste silmis, aga palki oma silmas tihtipeale ei tunneta.

 

Tulles tagasi Valga keskväljaku juurde, siis sealsed hädad toovad meie mured kenasti välja: vähenev ja vananev elanikkond, tühjad majad, tegevuseta noored, alkoholi liigtarbimisest tingitud tagajärjed, erinevad kultuurid. Mõtlemiseks ja tegutsemiseks on siin ruumi küllaga, katsu sa seda kõike siis lahendada ainiti politsei sekkumise ja tühipalja karistamisega. Probleemistiku juured on palju sügavamal, kui pealtnäha paistab. Ka lahendused eeldavad aktiivset koostööd.

Olen suhelnud lastega, kes keskväljakul sodinud. Olen käinud nende kodudes ja püüdnud nende tegudest aru saada. Tegelikult ühendab pea kõiki neid lapsi lihtne detail: nad ei oskagi teistpidi. Nende silmis ongi normaalsus, kui seinad on kodus soditud ja toad tagurpidi keeratud. Nii ei maksa neilt oodata teistmoodi käitumist ka avalikus ruumis, sest seda pole neile lihtsalt õpetatud.

Nii jõuame tagasi algusesse ning tõdeme, et võti õpetamiseks ja suunamiseks on vanemate käes, ülejäänud saavad olla toeks. Tihtipeale on suurimad abivajajad aga needsamad vanemad ise, kes ei mõista ega soovi aru saada oma vastutusest. Sageli jääb neil puudu ka sotsiaalsetest oskustest.

Olen koostöö ja ennetuse usku, mistõttu leian, et nii mõnegi häiriva murekoha saame lahendatud vaid koostööd tehes ning abivajajat märgates, mitte pidades sekkumist kellegi kolmanda pärusmaaks. Märkame ja sekkume siis kõik koos ning astume koos samme turvalisuse nimel. Ole sa vallatöötaja, lastekaitsja, koolijuht, eraettevõtja, lapsevanem või lihtsalt linnaelanik.

Soovin, et mõtleksime tõsimeeli iga probleemse lapse, elu hammasrataste vahele jäänud täiskasvanu või mõne muu abivajaja puhul: «Mida mina saan ära teha?» Ja kulugu vähem võhma sellele arvamusele, et sotsiaalseid probleeme ravib vaid politsei või trahvisedel.