Päevatoimetaja:
Kersti Kond
766 3888
Saada vihje

Soka talu peremees ja tema kaasa naudivad igat hetke

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Soka talu peremees Mati Sild ja tema abikaasa Tea on oma kodumaja enda kätega ära remontinud ja kauniks teinud.
Soka talu peremees Mati Sild ja tema abikaasa Tea on oma kodumaja enda kätega ära remontinud ja kauniks teinud. Foto: Vello Jaska

Tõrva vallas Pikasilla lähistel oleva Soka talu peremees Mati Sild ja tema abikaasa Tea naudivad elu ning askeldusi kodutalus, mille nad oma kätega korda ja kenaks on teinud. Minevik pole aga seal kaugeltki roosiline olnud.

«Minu isa Uno Sild töötas Helge Tee, hilisema nimega Ljahhovi-nimelise kolhoosi kütuselaos ja hoidis korras ka osakonna töökoja lao ning raamatupidamise. Ema Asta oli elupõline kolhoosi noorkarjakasvataja. Vabadel hetkedel aga rügasid kodus: talitasid loomi ja harisid aiamaad,» meenutas Mati Sild. «Aga kui isal tuju tuli, võttis akordioni sülle ja laskis lool tulla. Sageli pani ka ema oma hääle kõlama. Siia laulsid nad kahehäälselt nii, et kogu laotus tundus helisevat. Küllap on minulegi nendest kodustest kontsertidest laulupisik külge jäänud,» nentis ta.

«Sügaval stagnaajal võis loomi pidada ainult nii palju, kui eeskirjad ette nägid, aga tegelikult püüti neid ikka rohkem soetada. Probleemide vältimiseks tehti kõik selleks, et nad võõrastele silma ei jääks. Ehitati isegi vastavaid peidikuid ning jälgiti, et lauda uksed kogu aeg lukus oleks. Ja aiamaid käidi üle mõõtmas. Et jumala eest ühtegi vagu üle lubatud normi üles küntud ei oleks. Jube aeg oli. Aga millestki pidi ju elama. Kolhoosist saadav palk oli nii armetu, et sellest ei jätkunud kauaks. Alles siis, kui okupatsioonivõim olude sunnil lõdvemaks muutus, sai hakata oma elu inimväärsemaks muutma,» rääkis oma vanemate töö jätkaja, praegune Soka talu peremees.

Kommentaarid
Tagasi üles