Rongisõidu poolt ja vastu

Mati Määrits.

FOTO: Kristjan Teedema

Reedene pealinnas käik ajendas mõtlema rongisõidu plusside ja miinuste üle, kusjuures endalegi üllatuslikult oli ka miinuseid omajagu.

Perroonil avanenud pilt võttis kõhklema: kas tõesti mahub kogu see mass kolme vaguniga rongi? Pealegi võis ennustada parajat trügimist, sest raudruun saabus Valgast. Peale küll kõik mahtusid, kuid päris paljudele ei jagunud paraku istekohta. Tõsi – oli ka reede pärastlõuna, mil ülikoolilinnas tarkust koguvad õppurid end juba kodu poole asutasid. Jõgeval, Tamsalus ja Tapal reisiseltskond küll osaliselt vahetus ning mõni Tartust peale tulnud inimene sai ka istuma. Kuid üldpilti see suurt ei muutnud.

Õhtul tagasi tulles oli ruumi märksa lahedamalt – küll aga jõudsime Taaralinna veerand tundi ettenähtust hiljem. Hea, et üldse jõudsime, sest kusagil Jõgevamaal oli rongi alt kuulda praksatust, millele järgnes äkkpidurdus ja pikem seisak. Selgus, et olime kokku põrganud põdraga. Tartus võis näha, et rongi esinurgast oli suur tükk justkui ära hammustatud.

Rongisõidu plussid on kiirus, suhteline avarus ja valgusküllasus ning kindlustunne, et isegi piletit esimesse klassi ette ostmata – see tagab istekoha – jõuad enam-vähem soovitud ajal sihtkohta.

Miinus on ülerahvastatus, sest ilmselgelt ei osatud uusi «porgandeid» soetades rongireisijate arvu hüppelist kasvu prognoosida. Tellimata jäid ka varurongid või vähemalt varuvagunid, mis tähendab, et pärast järjekordset kokkupõrget mõne autoga jäävad rongid vähemalt mõnda aega veelgi lühemaks.

Paras viitsütikuga pomm on ülerahvastatud rong viiruste levimise ajal. Kujutage ette olukorda, kus Balti jaamas kutsub reisija endale kiirabi, sest tunneb end kehvasti. Ning kui tegemist ongi koroonaviirusega – kas siis peab mitusada inimest mitmeks nädalaks kodusele jälgimisele jääma?

Miinus on ülerahvastatus, sest ilmselgelt ei osatud uusi «porgandeid» soetades rongireisijate arvu hüppelist kasvu prognoosida.

Eriti ohustatud on piletimüüjad, sest nemad puutuvad ju kõigi reisijatega kokku. Ja ega nad siis ise ka kohe aru saa, kui viirus organismis pesitseb – vähemalt mõnda aega jagavad nad seda omakorda edasi.

Täiesti arusaamatuks jääb, miks kipuvad tipptunnil rongi viirustest eriti ohustatud vanurid ja vähenenud töövõimega isikud, nagu näiteks see keskmise nägemispuudega mees, kelle tasuta sõidu õiguse üle kaks kontrolöri pikalt vaidlema pidid. Vanurid peaksid ennast ikka ise ka hoidma – nagu me kõik.

Tagasi üles