Verner Ant: valvsust ei tohi kaotada

Politseikapten Verner Ant Foto: Politsei

Politseiohvitser avaldab rõõmu ja tänulikkust selle üle, et lõunaeestlased sekkuvad järjest enam, kui märkavad ohte nii liikluses kui ka koduseinte vahel. Samas hoiatab ta kelmide eest ning manitseb kõiki ettevaatlikkusele.

Kagu-Eesti on jätkuvalt väga turvalise elukeskkonnaga maanurk Eestis. Paraku tuleb siingi ette lähisuhtevägivalda, liiklusrikkumisi ja vargusi, samuti teevad muret kadunud inimesed.

Lähisuhtevägivallale pöörame politseis väga suurt tähelepanu, sest kui katkiste ja vägivaldsete peredega mitte tegeleda, jäävad teatud mustrid põlvkondade kaupa korduma. Numbritekeel räägib, et teateid perevägivallast tuli Kagu-Eestis mullu sama palju kui varemgi – umbes 1300.

Õnneks ei ole politsei selles töös üksi pingutamas ning abi nii ohvritele, sõltuvusainete küüsis olevatele inimestele ja eeskätt lastele otsitakse koos sotsiaal- ja ohvriabitöötajate, prokuratuuri, psühholoogide ja nõustajatega. Selleks, et me üldse nii kaugele jõuda saaks, julgustan igati vägivallast teada andma, sest see on esimene samm lahenduste otsimise suunas.

Kagu-Eesti liiklus ei röövinud mullu ühtki inimelu. Inimkannatanuga liiklusõnnetusi oli aga 70 ja neis sai viga 89 inimest.

Küll aga joonistus välja üks õnnetuste alaliik, mis kuidagi vähenemismärke ei näita – pigem vastupidi. Need on õnnetused, mille põhjustajad on purjus juhid.

Joobes juhtide tabamise ning liiklusvoost kõrvaldamise nimel pingutab politsei kõvasti. Korraldame sagedasti puhumisreide, koostöös prokuratuuri ja kohtuga konfiskeerime võimalusel purjutajate sõiduki ja suuname neid rehabilitatsiooniprogrammi.

Ent politseitöö kõrval on oluline ka kogukonna panus. Aasta algul Saaremaal juhtunud kohutav liiklusõnnetus raputas tugevalt ühiskonda ning tõi kaasa ohtlike juhtide kohta laekuvate kõnede sagenemise. See omakorda näitab kogukonna järjest suurenevat sallimatust joobes ja teiste ohtlike juhtide vastu.

Möödunud aastal andsid korravalvuritele üksjagu tööd kadunud inimesed. Kagu-Eestist laekus politseile 195 sellekohast teadet.

Läinud aastal torkas varasemast teravamalt silma, et kelmid on üha enam oma tegemisi internetiavarustesse viimas. Nad on selles nii osavad, et ka arukas inimene võib leida end ühtäkki olukorras, kus võtab mitmest kiirlaenukontorist laene, veenab oma sugulasi talle raha andma või kiirustab ise «investeerima» ning saadab täiesti tundmatule isikule suuri summasid.

Heausksete inimesteni jõutakse seejuures valdavalt telefonikõne või sotsiaalmeedia kaudu, kus neile imetabaseid ja ulmelisi teenimisvõimalusi pakutakse. Kelmid kõlavad seejuures nii veenvalt, et inimesed on täiesti võõrastele nõus põgusa vestluse järel oma paroole, koode ning teisi isikutuvastusvõimalusi jagama.

Kainestav reaalsus saabub paraku alles siis, kui laenufirmadest hakkavad laekuma maksenõuded või kui märgatakse oma pangaarvel kahtlasi rahaliikumisi. Seejuures käib jutt ikka tuhandetest ja kümnetest tuhandetest eurodest.

Siit on kogukonnale edasi anda kaks peamist hoiatust: kui mingi asi tundub liiga hea, et olla tõsi, siis pahatihti ta seda polegi. Kõikidesse hiilgavatesse pakkumistesse, mis lubavad välkkiiret rikastumist või muid imelisi võimalusi, tuleks suhtuda skeptiliselt ning kasutada talupojatarkust. Samuti ei tohi teistele inimestele usaldada enda ID-kaarti, mobiil-IDd ega nende paroole. Ka mitte siis, kui seda palub mõni sugulane, sõber või hea tuttav, sest politseipraktika näitab, et seda kasutatakse kurjasti ära.

Valvsust ei või kaotada ka pealtnäha väikeste tehingute tegemisel. Ostad sa lapsele taaskasutusgrupis mõne rõiva või müüd sa veebikaubamajas oma jalgratast, kuid pimesi teist tehingupoolt usaldada ei maksa. Märksõnad on siinkohal taustakontroll ja silmast silma kohtumine. Kahtluse korral tasub politseile igal juhul võimalikust kelmist teada anda, sest kelmus on kelmus ja vargus on vargus, ükskõik kas see pannakse toime koduaias, kaupluses või netiavarustes.

Möödunud aastal andsid korravalvuritele üksjagu tööd kadunud inimesed. Kagu-Eestist laekus politseile 195 sellekohast teadet, üle Eesti aga 4640. Valdav osa nendest inimestest leitakse päeva või paariga. Nende juhtumite seas on kodust ära jooksnud lapsed, suitsiidimõtetega inimesed, sihi kaotanud terviseprobleemidega inimesed, joobes inimesed, metsas eksinud seenelised, matkajad ja muidu jalutajad ning üksikjuhtudel kuriteo ohvrid.

Joobes juhtide tabamise ning liiklusvoost kõrvaldamise nimel pingutab politsei kõvasti.

Peaasjalikult jagunevad kodust lahkumised oma eripäralt kolmeks. Esiteks need, kel on miskipärast oma kodus halb olla ning nad tahavad sealt ära saada. Need on valdavalt kodust, asenduskodust ja hoolekandeasutusest lahkunud noored või eakad. Paraku võivad kodust jooksu pistnud noorukid aga sattuda seltskonda, kus tarvitatakse sõltuvusaineid. Oht on seegi, et seltskond võib noore seejärel abitusse seisundisse jätta, misläbi võidakse ka kuriteo ohvriks langeda.

Samad ilmingud kehtivad ka hooldekodust lahkunud täiskasvanute seas, kes ei adu ümbritsevaid ohte, ei orienteeru keskkonnas ning võivad meeltesegaduses teab kui kaugele ekselda.

Teisalt on suur osa sellistest juhtumitest seotud suitsiidsete inimestega, kes on teinud äärmusliku otsuse elust lahkuda. Nende päästmise võimalus on seotud asjaoluga, kui kiiresti nende kadumist märgatakse. Need pole sugugi harvad juhtumid, kui politseile laekub teade kadunud inimese kohta ning patrull sekkub viimasel hetkel. Alles hiljuti õnnestus politseil keset oktoobritormi ja teele langenud puid selliselt üks inimelu päästa.

Kolmas grupp on inimesed, kes sügiseti metsa eksivad või joobnuna ringi ekseldes sihi kaotavad ning hätta satuvad. Tavaliselt toovad kõik sellised teated kaasa mahukaid otsinguid, kuhu kaasatakse vajadusel teenistuskoerad, kopter, lennuk, droonid ja muu vajalik ressurss. Ning muidugi inimesed, kelleta ühtegi otsingut läbi viia ei saa. Eriti tänulikud oleme neile, kes tulevad enda vabast ajast ja südame kutsest politseile appi hätta sattunud inimest otsima. Iga silmapaar on meile suureks abiks.

Mul on väga hea meel ka meie pikaaegsete vabatahtlike abiliste üle. Abipolitseinikke on Lõuna prefektuuris 357 ning neist suisa 135 on toimetamas Kagu kandi politseinike kõrval. Nad on tänuväärsed panustajad enda kodukoha turvalisuse suurendamisel. Lisaks patrullimisele võib abipolitseinikke kohata veel piirivalves ja ennetusalastes tegevustes, aga ka kriminaalpolitseinike kõrval. Kõik tegusad ning oma kodukoha turvalisusest hoolivad inimesed on jätkuvalt teretulnud politseiperega esialgu vähemalt abipolitseinikuna liituma.

Soovin kagueestlastele turvalist elu ning hoidke ikka endid ja oma lähedasi!